Rasmus Kattai: viieprotsendilisest majanduskasvust võimegi unistama jääda

Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai. Foto: Eesti Pank

Isegi kui lühikest aega on Soome või Rootsi majanduskasv Eesti omast kiirem, siis pikemas vaates liigub Eesti majandus järjekindlalt lähemale rikkamatele Euroopa riikidele, leiab Eesti Panga prognoosimeeskonna juht Rasmus Kattai.

Eesti majandus kasvas selle aasta esimeses kvartalis 4,4 protsenti. See oli viimase viie aasta kiireim kasv ja rõõmustab seegi, et paremini ei lähe vaid mõnel üksikul tegevusalal, vaid majandusel tervikuna. Kuna viimase nelja aasta keskmine kasv jäi alla kahe protsendi, on edasiminek märgatav. Paljudele võib siiski tunduda, et ka nelja kuni viie protsendine kasv ei saa olla Eesti jaoks lagi, sest enne kriisi ja üleeuroopaliste probleemide algust kasvas majandus sellest enam kui kaks korda kiiremini.

Eesti majanduse kasvuvõimekus on praegu umbes kolm protsenti aastas. See on keskmine oodatav kasv, kui pole kriisi ega buumi. Ennekõike eelmise kümnendiga kõrvutades võib nii väike arv valmistada pettumuse või tunduda väheusutav. Ühest küljest on kiirema kasvu ootus loomulik, sest Eesti elanike sissetulekud jäävad Euroopa rikkamatele riikidele endiselt tunduvalt alla. Teisest küljest ei kiirenda Eesti madalam sissetulekutase iseenesest siinset majanduskasvu mitte kuidagi (kui seos Euroopa Liidu abirahaga kõrvale jätta).

Majanduskasv sõltub väga paljudest teguritest alates kohalikust ettevõtlus- ja maksukeskkonnast, institutsioonidest, tööturupoliitikast, rahastamistingimustest, investeeringutest, hariduspoliitikast, naaberriikide käekäigust kuni geopoliitilise üldolukorrani, ja on mitu põhjuset, miks Eesti suudab kolme protsendi suurust majanduskasvu ületada vaid ajutiselt.

On selge, et eelmisel kümnendil sai majandus kiirelt paisuda tänu sellele, et riiki voolas palju laenuraha, tootmine oli piltlikult öeldes viidud viimasele piirile ja majandus oli märkimisväärselt ülekuumenenud.

Kuid majandus ei kasvanud vaid laenuraha toel. Ligi kolmandik kriisieelsest kiirest majanduskasvust tuli hõive suurenemisest, milleta oleks majanduskasv jäänud ilmselt viie-kuue protsendi juurde, sest nii kiire kasvu taganuks tööviljakuse tõus, mis oli tollal samuti laenuraha tõttu võimendatud.

Praeguseks on tööturul osalemise aktiivsus juba Euroopa üks kõrgemaid, tööpuudus üks madalamaid ja tööealine elanikkond vähenemas – seega on juba see hea saavutus, kui praegune hõive lähiaastatel püsib. Lisakasvu allikat ei maksa sellest oodata.

Üldistades võib öelda, et Eesti majandust viib nüüdsest edasi vaid tööviljakuse suurenemine, kuid see ei ulatu ei praegu ega tulevikus enam viie-kuue protsendini, vaid pigem on ootuspärane pool sellest kasvumäärast. Majanduses kehtib universaalne seaduspära, mis iseloomustab ka spordi-, õpi- ja teadussaavutusi ning paljusid teisigi valdkondi – tippudele lähemale jõudes on uut edu saavutada järjest raskem. Ettevõtetel tuleb toodangu mahu kasvatamiseks ja konkurentsivõime suurendamiseks olla varasemast nutikam ja see eeldab senisest suuremat pingutust.

Ka kolme protsendi suurune tööviljakuse ja majanduse kasv ei saa tulla eikusagilt. Tööviljakuse tõus eeldab investeeringuid, kuid Eestis on ettevõtete investeeringud viimasel neljal aastal pidevalt vähenenud.

Kui kümme ja enam aastat tagasi investeeriti üle 30–40 protsendi ettevõtete loodud lisandväärtusest tulevasse kasvu, siis möödunud aastaks langes see 20 protsendini – isegi madalamale Euroopa keskmisest. Investeeringuid on tagasi hoidnud ebakindlus tuleviku ees, vähene välisnõudlus ja võimalus varem soetatud tootmisressursse tõhusamalt kasutada.

See on olnud ettevõtete teadlik ja arvatavasti ka optimaalne valik, kuid see on Eesti majanduse kasvupotentsiaali paraku halvendanud ning selle järelmõju avaldub ka järgmistel aastatel.

Aga kuidas on siis võimalik, et Soome, Eestist rikkama maa majandus kasvas selle aasta algul umbes kolm protsenti ja ka Rootsi kasv on viimasel kolmel aastal olnud kolme protsendi lähedal või isegi üle selle? Selle mõistmiseks tuleb eristada lühiajalist majanduskasvu ja pikemaajaliselt jätkusuutlikku majanduskasvu, mis võivad teineteisest tublisti erineda, sest majandusele on omane tsükliline areng.

Rootsi majanduse jätkusuutlikuks kasvuks hinnatakse umbes kaks protsenti, mida on suudetud ajutiselt ületada peamiselt tänu kinnisvaraturu õitsengule. Soome pikaajaline kasvuvõimekus on ühe protsendi juures, kuid eelnevate aastate surutise tõttu on majanduse maht langenud allapoole oma potentsiaalset taset ja selleni tagasijõudmiseks kulub ilmselt mitu aastat, mille jooksul majandus saab kiiremini kasvada, kuid ka see saab olla üksnes ajutine.

Rikkamatele riikidele järelejõudmine sõltub pikemaajalise kasvu suutlikkusest ja selle alusel teeb Eesti kindlalt edusamme.