Kristel Vilbaste: remmelgalahing PR-riigis

Hõberemmelga mahavõtmine. Foto: Sander Ilvest

Mida õpetas meile Haabersti hõberemmelga hukkamine? Kindlasti seda, et mitte miski pole meie riigis kindel, lubadusi ei peeta ja riiki juhivad PR-spetsialistid, kirjutab loodusajakirjanik Kristel Vilbaste.

Meil pole mõtet vaielda selle üle, kas hõberemmelgas oli liiga vana, liiga ussitanud või mõttetust liigist. Dendroloogide enda arvamused lähevad siinkohal lahku ja on naljakas näha, kuidas aastarõngaidki loetakse erinevalt. Mahasaetud puu kändu nähes, kui selgub, et see on ainsagi mädanikuilminguta, ei võta Eesti esidendroloog isegi vaevaks oma sõnade eest vabandada.

Ütleme nii, et puu jäi ehitusraha voogudele jalgu ja selleks, et sellest puust lahti saada, käivitati enneolematute võtetega lahing. Võib öelda, et puu sõideti üle nii raskeveokitega kui ka PR-kuulipritsidega.

Just see PR-kuulirahe mind imestama panebki. Olen oma 25-aastase keskkonaajakirjaniku staaži jooksul pidanud viibima sadadel keskkonnamõju hindamise koosolekutel. Ikka ja jälle on seal vastamisi emotsionaalseks läinud keskkonnakaitsjad, kes otsivad kaitset oma kodukohale, selle loodusele ja kaitsesõnu ulatuslikule keskkonnakahjule ja arendajad.

Muidugi lähevad nad emotsionaalseks, kui otsinud välja kõik argumendid, tellinud oma säästude eest korralikud uuringud, ekspertiisid, mis näitavad, et keskonnamõjude hindamisaktid on vigased ja ei ole arvestanud kõiki asjaolusid. Ja kui ikka ja jälle põrkavad nad vastu kavandatava suurprojekti PR-meeskonda, kes ei vastuta mitte millegi eest. Nad on võetud oma lobeda sulega tööle barrikaadide loomiseks, et mitte mingil juhul ei tekiks ametnikel vastutust.

Ametnikud varjusid taas

Kui palju kordi oleme kogenud seda, et ametnik, kes on teinud valeotsuse, kaob kõigi oma nõunikega peale projekti teostumist silmapiirilt, järgi jääb lagastatud loodus, nagu näiteks Saaremaa süvasadama puhul või Koidula piiripunktis. Ja kui tagantjärgi hakkad meediakajastustest uurima, siis selgub, et seesama ametnik pole mitte kunagi mitte midagi selle projekti toetuseks öelnud, seda on teinud vaid vahendajad – tema pressinõunik, kes vahendajana mitte millegi eest ei vastuta.

Haabersti hõberemmelga puhul nägime, kuidas politseinikel oli keelatud vastata nii inimestele kui meediakanalitele, seda soovitati küsida pressiesindajalt. Samuti polnud kohal asjast kõnelevaid ja selgitusi andvaid linnaametnikke. Teateid edastati vaid pressiesindaja kaudu.

Puuotsas istujate juurde saadeti läbirääkijad. Seda ei tulnud tegema linnaametnikud, kes oleks pidanud inimestele selgitama oma motiive. Pigem tõkestati puu taraga, mida pandi valvama politseinikud lühikeste vahemaade tagant justkui Lääne- ja Ida-Saksamaa vahel. Mees, kes püüdis ruuporiga oma seisukohta puu alla hõigata, topiti kiiresti politsekongi. Mille eest? Kas me elame nüüd totalitaarses riigis, kus oma arvamust ei tohi olla?

Sõnasilujate aparaat

Aga tagasi vastutuse juurde. Kui me kurdame, et pole raha lastele tasuta koolilõunate maksmiseks või politseile ja päästeametnikele palgamaksmiseks, siis kas ei aitaks kogu riigi pressiesindajate päevapealt koondamine? Ja selle palgaraha eelarveaukudesse suunamine?

Kui palju on meil õigupoolest neid pressiametnikke, kes päevast päeva kirjutavad pressiteateid, mida mitte keegi lugeda ei taha ja ka meedia hea meelega ei avalda. Mitu inimest on kogu riigis tööl kellegi sõnade silumiseks? Milleks? Eesti rahvas on kirjaoskaja rahvas olnud vähemalt 200 aastat, me oskame lugeda kõik alusdokumente ja käskkirju, meil on e-riik, kus on kõik dokumendid kättesaadavad. Meie koolides õpetatakse juba algklassides funktsionaalset lugemist.

Meil on suurepärane ajakirjandus, kes oskab mõista asjade olemust ja ei vaja vahendamist. Paneme ametnikud vastutama oma sõnade eest?

Ja lõpetuseks, on üldtuntud fakt, et mida rohkem autosid pääseb lühikese tipptunni jooksul linna, seda suuremad ja segasemad on ummikud linnaristmikel. Neid tulemusi näeme siis, kui Haabersti ristmik on valmis ja inimesed jälle linnas tööl. Hõberemmelgas oli justkui Haabersti vanake, kes kaitses linna autode üleujutuse eest.