Ahto Lobjakas: Ratase kõne oli tuim mis tuim

Poliitikavaatleja Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Eesti poliitilise sõnameisterlikkuse pendel on Periklesest eemale nihkunud juba vähemalt tosinkond aastat. Jüri Ratase kõne eilsel Euroopa Liidu eesistumise avaüritusel, kõrgete Euroopa külaliste ja Eesti eliidi ees oli avaliku retoorikakunsti innustavatest tippudest ilmselt nii kaugel kui üldse võimalik, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Seal, kus Lennart Meri oleks näinud ajaloolist võimalust ning lennutanud oma mõtte stratosfäärilistesse kõrgustesse, lahendas Ratas – kui Rein Taageperalt võrdlust laenata – ülesande visinaga. Kui kõne kohta võib öelda tuim, siis see kõne oli tuim.

Ta oli ka töine, turvaline, sõbralik, viisakas ja kompetentne (Euroopa Liidu kõik neli presidenti olid ära nimetatud, õiges järjekorras). Puudu ei olnud ka viide Euroopa Liidule kui ajaloolisele rahuprojektile. Aga kõik muu oli selline, mille kohta nooremad internetikasutajad ütleksid ingliskeelselt «meh».

Juhtmõte puudus

Kuid pole halba ilma heata. Kadunud on eelmise presidendi lakkamatult kirev toon. Võrreldes tänase presidendiga, kes esindab seda meie kõnepidajate pikka traditsiooni, kelle mõtted ikka ja alati rahvusvaheliste tumedate pilvede all keerlevad, oli Ratas värskendavalt rahulik.

Kaljulaidiga on Ratasel tekkimas koidu ja hämariku laadis tandem – kui esimese Võidupüha-kõne oli toonilt ja osalt ka sisult kutse mobilisatsioonile, tõmbas (ja tõmbab üldiselt) Ratas hirmudel pöördeid maha. Selles kontekstis võiks teda nimetada goyalikuks ärkvel mõistuse hääleks.

Kuid kahepeale astuvad Ratas ja Kaljulaid edasi teed, mida käisid juba Ilves ja Ansip. Nende oma on kõnepidamise traditsioon, kus kõned on kui riimita regilaulud, nentivas kõneviisis kenitlused sellest, kes me oleme, mis meile meeldib ja millal me seda tahame. Kui Ilvesel oli kõne kohta vähemalt üks juhtmõte, millega ajakirjanduse tööd lihtsustada (metsmaasikas, mis tõi meid siia jne), siis Ratas ei vaevu enam üldse.

Mis oleks võimalik olnud, näitasid meile külalised Jean-Claude Juncker ja Donald Tusk. Siin seni Barack Obama poolt maale toodud läänelikus stiilis põimisid nad isikliku, kohaliku ja tsivilisatsioonilise. Sellised kõned on inspiratsioonilised ning ühtlasi meeltlahutavad. Ideaalselt põimub tõsine frivoolsega, perfektses proportsioonis, mis aitab tõsist veel tõsisemaks teha.

Tusk meenutas meeleliigutusega eestluse ajaloolist eetilist, esteetilist ja pragmaatilist apoteoosi laulva revolutsiooni päevil. See oli mõõdetud kontekstiasetus, mil oli selge aktuaalne tagamõte – muu hulgas panna kuulajad mõtlema ajaloolisest õiglusest selle eri perspektiivides.

Pani sõnad ise ritta?

Junckeri kokkupuude Eestiga on muidugi kaugem, kuid kõnekirjutamisel oli abiks olnud kohalikku koloriiti hästi tundev ja mõtestada suutev inimene. Karl-Robert Pusta ja Ants Piip olid need figuurid, kes sümboliseerisid tema kõnes Eesti ajaloo kaare suunda (mitte näiteks Konstantin Päts või Johannes Laidoner).

Tsitaat Suitsult – «jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks» – omandas Junckeri suus hoopis uue mõõtme, millele tasub mõelda meil kõigil. Ka Ratasel, kes oma kõnesse näis suhtuvat kui mõisateo tegemisse.

Samas näib tõenäolisena, et kolmest esinejast ainsana oli ta oma mõtted ise ritta ajanud – ning oli selles mõttes neist kõige ehedam, mille eest (kui see nii oli) ta väärib kiitust nagu iga poliitik, kes oma kõned ise valmis kirjutab.

Eilsetes kõnedes näeme aga veel üht peegeldust piiridevabast Euroopast ja talentide vabast liikumisest: Brüsseli palgad lubavad Junckeril ja Tuskil enda juurde meelitada paremaid talente.