Kaheksas noorte laulu- ja tantsupidu peeti 20.–22. juunini 1997 Tallinnas. Pühapäeval koguneti varakult. Peolisi oli kokku 30000, neist 20000 lauljad, ülejäänud olid tantsijad, võimlejad ja pillimehed. Ellerheina laulu saatel süüdati Vabaduse väljakul laulupeotuli.
Peeter Langovitsi tagasivaade: üle kõige on maailmal vaja üht vaba last
30. juuni 2017, 18:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laulupeo üldjuht ja kunstiline juht oli esimest korda dirigent Hirvo Surva ja lavastaja Elmo Nüganen. Kell 14 olid koorid laval ja pidu algas. Traditsioonilist avalugu, Mihkel Lüdigi «Koitu» esitasid sel korral ühendkoorid pärast Alo Mattiiseni seatud popurriid tuntumatest laulupeolauludest. See oli teos, mis jäi kahjuks Alole viimaseks.
Laulu saatel liikus laulupeotuli väljaku Lasnamäe veerelt läbi sadade koorijuhtide käte lava poole. See oli omapärane ja liigutav lahendus. Kui kõlas «Koit», süttis tornis peotuli. Tõnu Kaljuste dirigeeris hümni ja kuulati president Lennart Meri avakõnet. Lõpetades sõnadega «Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja», astus alati improviseeriv Meri dirigendi puldis Eri Klasi juurde. Ühendkooridelt kõlas vastu «Jaa! Jaa! Jaa!» ja koos juhatati filmist «Viimne reliikvia» pärit viisiga pidu hoogsalt käima.
Sellest sai juba alguses laulupeo üks kõrghetki. Uus põlvkond avastas «Viimse reliikvia» laulud, mille nii publik kui ka lauljad soojalt vastu võtsid. Kavas olid lood ka «Nukitsamehest». Uuenenud kontserdikava oli noortepärane, kavas oli hulga esmaesitusi ja debüteeris mitu noort üldjuhti. Hinnanguliselt oli publikut üle 50000.
Originaalne ja meeldejääv oli Mait Agu (tantsupeo stsenarist, pealavastaja ja üldjuht) lavastatud trepitants «Mis on kodu, kus on kodu» segakooridelt, mis oli nagu sillaks kahe peo vahel. Huvitavat kava pakkusid kõik kooriliigid ja vahele kõlanud puhkpilliorkester. Lõpu poole kimbutanud vihmasadu ei rikkunud peotuju. Traditsioonilise lõpuloo «Mu isamaa on minu arm» järel jäi viimase loo dirigeerimise au noorte laulupeol esimest korda dirigendipuldis olnud Eri Klasile. Kõlas Beethoveni 9. sümfooniast tema «Ood rõõmule».
Sellega pidu veel ei lõppenud ja lauldi edasi. Üle lauluväljaku kaikus «Üle kõige on maailmal vaja üht vaba last...» See oli noorte pidu, mille märksõnaks oli järjepidevus, ja selle peoga aegade side vaid tugevnes. 27.06.2017