Artemi Troitski: seitsmeteistkümnenda aasta juuni: reaalsus ja reaktsioon

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Venemaa võimud ei anna üldse endale aru, mida korda saadavad. Eilne päev üritab lämmatada homset. Sellest jutustab 2017. aasta juuni, kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Juuni 12. päeval toimus kaks sündmust (ja ma ei arvesta nende hulka Jeltsini vandeandmise järjekordset aastapäeva), mille tähtsus on küll erinev, aga mis ometi on seesmiselt teineteisega seotud. Moskvas, Peterburis ja veel kümnetes Venemaa linnades peeti inimrohkeid protestimeeleavaldusi praeguse võimu ja selle sigitatud megakorruptsiooni vastu.

Lääne-Saksamaa mõistes väikelinnas Bonnis (mida võib võrrelda mõne Venemaa suurema rajoonikeskusega) korraldati aga teine iga-aastase Boriss Nemtsovi fondi preemia «Julguse eest» kätteandmise tseremoonia. Mina viibisin sel teisel üritusel, ehkki oleksin hea meelega viibinud ka Tverskajal.

12. juunil algas draamaseriaali «Protestiliikumine Venemaal» uus hooaeg (kui sellist seriaali peaks kunagi tegelikult tegema hakatama, siis küllap antaks sellele nimeks hoopis «Jooksukingade ja tänavalampide tänavad» või «Protokollide mäng»). Aga võib-olla algas lausa – annaks Jumal! – meie maa lähiajaloo uus peatükk. Peamised erinevused 2011.–2012. aasta lainest: tuumikuks on noored, mitte aga intelligents ja/või keskklass; protestiaktsioonide mittekooskõlastamine; liikumise äärmiselt lai haare regioonides. Ja see kõik pole lihtsalt uudis – see on väga hea uudis!

Noorte osalemine on hea, sest kõik ju teavad nagunii, et just nemad on meie tulevik ja et neil, juuretutel, ei ole erinevalt «loovast» ja muudest klassidest midagi kaotada. Mittekooskõlastamine on hea juba kas või seepärast, et «võimudega kooskõlastatud protest» kõlaks niigi täiesti absurdselt (sellest hullem saaks olla ainult «kooskõlastatud revolutsioon»). Ning unest ärkav provints on lihtsalt imetore!

Aga peamine on igal juhul noorsugu. Keegi ei oodanud, et just nemad moodustavad avangardi! Ma küsisin hiljaaegu Levada keskuse professori Aleksei Levinsoni käest: kas viimase aja sotsioloogilised uuringud lubasid seda arvata? Ta vastas ausalt: ei, ei lubanud.

Minu mäletamist mööda on olnud ainuke, kes on kinnitanud, et äsja küpsenud põlvkond on sootuks teistsugune ja varasematest võrreldamatult etem, Dima Bõkov. Teda eriti ei usutud – ilmselgelt asjata. Need noored, usun ma nüüd kindlalt, ongi praeguse režiimi kaua oodatud hauakaevajad. Ja nad, nagu kirjutas Boris Vian, sülitavad oma loojate hauakividele. Vaadates äsjaste Moskva ja Piiteri meeleavalduste ja kinnipidamiste videoid, kahetsesin – jah, esimest korda elus! – kibedalt nii seda, et mind ei olnud seal kohal, kui ka eriti seda, «kuhu on jäänud minu seitsmeteistkümnes».

Kuidas küll tahtnuks olla noorur, keda tiritakse sidrunisse hüüete «Rämps – Venemaa häbiplekk!» saatel! Kui palju seiklusi oleks veel ees, kusjuures aina tõsisemaid ja läbimõeldumaid… Ja muidugi oleks meie kõrval parimad neiud ka veel!

Kuuekümnendate põlvkonnal vedas: nad said, ehkki alles päris lõpuajal, osaleda perestroikas. Meilt, kaheksakümnendate põlvkonnalt, ei ole enam midagi oodata: me oleme ammendunud, väsinud ja kõlbame veel ehk ainult välis- ja sisepaguluseks.

Üheksakümnendate ja nullindate omad on üldse tervikuna niru põlvkond, mis vahetas vabaduse ja väärikuse nutsu, käraka ja kulinate vastu. Aga kuidas me olime nende peale lootnud, ikkagi ju «esimene vaba põlvkond»…

Tuli välja, et meil Venemaal ei kasva kõik hästi mitte «tänu» millelegi, vaid «hoolimata» millestki – mitte vabaduse kasvulaval, vaid lootusetuse jäätmaal! Aitäh Putinile Puškini ja Marsi väljaku noormeeste ja neidude igati õige lapsepõlve ja nooruse eest! Nad on juba paljust aru saanud ja mõistavad peagi veel enam.

Aga kuidas jääb siis Navalnõiga, küsite, tema ju organiseeris kõik selle? Minu meelest polnud asi üldse nii. Kui võrrelda protestiliikumist teada-tuntud mehhanismiga, siis Navalnõi on päästik. Tähtis, aga kaugeltki mitte ainuke detail. Püssirohuga varustasid aplad ja andetud võimud. Isegi püssitoru, mis näitab liikumise suunda, ei ole täielikult Navalnõi ja teiste liidrite kontrolli all.

Kuulid, see tähendab needsamad noored, on kiired, energilised, lendavad tulevikku ja põrkavad vastu takistust, mida kujutab endast juba ammu roiskuv süsteem. Aga nagu teadsid juba targad Briti õpetlased, «ei tapa mitte kuul, vaid kuulihaav». Nii ka siin: mitte noorte marsid iseenesest ei pühi minema Putini rajatud konstruktsiooni, vaid see variseb kokku terve rea põhjuste tõttu alates sanktsioonidest ja lõpetades viiekordsete kortermajadega, ent peamine haava tekitav kuul on just nemad. See on helge tuleviku jõukatsumine surma järele lehkava minevikuga.

Mil määral aduvad osalised üldse kujunenud olukorda? Kui otsustada elajaliku reaktsiooni järgi, siis võimud ei anna üldse endale aru, mida korda saadavad. Eilne päev üritab lämmatada homset. See on juba ette hukule määratud, aga toob endaga kaasa äärmiselt raskeid tagajärgi.

Ma esitasin Bonni tseremoonia ajal mitmele tuntud inimesele ühe ja sama küsimuse: mis on muutunud ühe aastaga 2016. aasta juunist 2017. aasta juunini? Kõik nimetasid kui ühest suust esimese asjana repressioonide tugevnemist.

Zoja Svetova rõhutas, et repressioonid on mõttetud ja võimude kättemaksuiha on suundunud ka tavaliste inimeste vastu. Lev Šlosberg nentis, et paralleelselt süveneb võimukandjate ja rahva võõrandumine ning õhus on tunda «maailmade sõja» hõngu. Ma lisan omalt poolt, et kui see sõda puhkeb, siis mitte meie ei alusta seda. Vaadake 12. juuni kaadreid: need näitavad täie ilmekusega, kes on agressor.

Traditsiooniline opositsioon on samuti uusi tuuli märganud ja nende üle tõsiselt imestanud. Väärib äramärkimist, et on ilmunud nii palju uusi nägusid, sõnas tseremoonial Žanna Nemtsova ja tõstis esile ühe fondi preemia nominentidest, Brjanski oblasti koolipoisi Maksim Lossevi. Ta on tõepoolest suurepärane nooruk, kelle videopöördumine (Saksamaale sõita tal ei õnnestunud) oli ehk üks kogu ürituse liigutavamaid episoode.

Muide, ka preemia pälvinud kodanikuaktivist ja pimeduse jõududega võitleja isegi kinnipidamiskohas Ildar Dadin on uus ja noor tegija.

Need on uue Venemaa ülesehitajad ja meil tuleb kõik välja, lõpetas minu küsimusele vastamise Vladimir Kara-Murza-noorem. Ma ei tea, kuidas tuleb välja «meil», aga neil peab kindlasti kõik välja tulema. Kui adekvaatne on uuenenud kontekstis vanem põlvkond ja kui palju teda üldse vaja läheb, ei oska ma arvata.

Tabasin end mõttelt, et isegi pelgalt kolme kuu eest oli meeleolu sootuks teistsugune: lootuse hääl suutis vaevu midagi kähiseda võimuvertikaali tinase raskuse all. Oma uue raamatu, mis kõneleb Venemaa noorteliikumistest ja allkultuuridest, viimasele peatükile panin täiesti teadlikult pealkirja «Noortele pole siin kohta». Võib muidugi juhtuda, et praegune eufooria jääb lühiajaliseks ja järjekordne romantikahõnguline tegevuspuhang ei liiguta midagi igavese mädasoo tardunud pinnal. Aga lootus ei ole omane ainult noortele.

Nii tõstsimegi lõpuks Žanna Nemtsovaga klaasi selle terviseks, et järgmine isa Borja nime kandev tseremoonia toimuks juba Moskvas, veel parem – Jaroslavlis.