Homsest ametlikult algav Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine kannab ühtsusele kutsuvat sõnumit. «Ühtsus tasakaalu kaudu» – niisugune on meie eesistumise aja tunnuslause. Mõte on õige, sest mis oleks ühenduses tähtsam kui teineteisemõistmine ning sellega seotud otsused, kuid kas me suudame kõlavad sõnad ka sisuga täita? Ja milline see sisu olla võiks?
Eesti on ikka olnud priimus, üks korralik oivik, kel õppetükid alati tehtud. Meenub ühe välisministri mantrana kordunud fraas Eestist kui «kõige lõimitumast riigist», millega viidati sellele, et kuulume kõikvõimalikesse rahvusvahelistesse ühendustesse ja organisatsioonidesse. Edulugu kindlasti, sest pürgimine liikmestaatuseks vajalike tingimuste täitmise poole näitab üksiti riigi arengut.
Ent kas peaksime rahulduma pelgalt tehnokraatliku lähenemisega, et oleme ELi eesistumisega seoses ära teinud korraldustöö, mis on kahtlemata ulatuslik? Perfektsete ametnikena koosolekute korraldamisega kenasti hakkama saanud, jutupunktid läbi käinud, mõttepaberid koostanud? Jah ja ei. Eeskujulik administreerimine, kella- ja tähtaegadest kinni pidamine on vajalik, ent midagi võiks ju veel olla.
Eesistumise teemast kumab aeg-ajalt läbi ka paduturunduslik mõõde näidata ühe väikese paljukannatanud rahva omanäolist kultuuripärandit ja metsiku looduse ilu. Jah, muidugi saab Eesti eesistumise käigus end tutvustada, kuid kujutleda, et pärast 2017. aasta teist poolt sööb iga ELi kodanik aeg-ajalt kama ja vürtsikilu ning naudib matku Soomaale, sarnaneb mõne idufirma naiivsevõitu juhi lootusega vallutada tootega päevapealt Ühendriikide turg. Ise on napilt Nuustakul ära käinud.
President Kersti Kaljulaid kirjutab tänases Postimehes: «Minu jaoks on Eesti eesistumine eriti õnnestunud siis, kui järgmisel aastal Euroopa tulevikust rääkivad pead enam ei arvaks, et Euroopa Liitu ähvardab lagunemine.» Ehk siis – kas Eesti suudab olla Euroopa ühendaja? Lootus, et just meie saavutame siin suure läbimurde, võib tunduda idealistlik, kuid tööd tasub selle nimel teha. Parim turundustegu, mille eesistumine võiks Eestile anda, olekski see, kui hiljem mõnes olulises suhtlusringis meenutataks: «Nagu me toona Tallinnas rääkisime...» Sellel oleks suurem väärtus kui mõnel deklaratiivsevõitu dokumendil.
Üks asi, mida Eesti ELi eesistumisega juba iseenesest saavutama peaks, on ametnikkonna kasvav tase ja tõsiseltvõetavus. Paljudel inimestel avaneb enneolematu võimalus juhtida rahvusvahelisi nõupidamisi, sõnastada teemasid, analüüsida ja teha kokkuvõtteid ning sõlmida varasemast veelgi tihedamaid sidemeid kolleegidega teistes riikides.
Siin on Eestil palju võita – selle kogemuse võrra rikkamana saame end tunda veelgi enam eurooplastena. Et mõista teisi. Et teised mõistaksid meid.