Lauri Hussar: laulupidu kui eestlase usutunnistus

Lauljad laulukaare all. Foto: Erik Prozes, Liis Treimann, Tairo Lutter

Olen seda tunnet kogenud vaid korra oma elu jooksul. See juhtus 27 aastat tagasi, kohaks Tallinna lauluväljaku laulukaare alune. Vaid kord oma elus olen saanud võimaluse selle ühendava kaare all hääl valla lasta ja koos kümnete tuhandetega ühes hingata, ümiseda ja hõisata. Olin siis 17-aastane.

Maailm mu ees oli valla, kõik selles pulbitses, arenes ja muutus. Tegu oli poole sajandi järel esimese korraga, kui lauluväljakul lehvis Eesti rahvuslipp ja lauldi Eesti Vabariigi hümni. Punasümboolika oli peaaegu kadunud, punavõimu ülistavad laulukesed samuti. Kanadast oli ühendkoore juhatama tulnud legendaarne Roman Toi.

See oli ka viimane suur pidu, mil «Mu isamaa on minu arm» kõlas Gustav Ernesaksa juhatamisel. Rahvuslikku, hingestavat ja ülevat jagus pea igasse peohetke. Proovide avanootidest kuni peojärgse ühislaulmise viimaste helideni oli õhus ootust ja uhkust. Ootust, et realiseeruks kuulus hüüdlause «Ükskord me võidame niikuinii!», ning uhkust Eesti ja eestlaseks olemise ning ühtehoidmise üle.

Ülevad tunded, positiivsete muutuste ootus ja elluastuja avatud meeled on kokteil, mis sööbib mällu igaveseks ja paneb end meenutama, kui juttu tuleb rahvast, keelest ja kultuurist.

Olen mõnikord oma sõpradelt-tuttavatelt küsinud, mis on neile Eesti puhul kõige olulisem. Pikas vastustereas on kõlanud sõnad eestlus, Eesti lipp, hümn, kodumaa, kuid kõlavad ka sõnad keel, kultuur ja laulupidu. Neist viimane on omamoodi kogum kõigest, mida Eesti puhul oluliseks peame. Laulupidu kannab endas eesti keelt ja kultuuri, laulukaare all kõlab riigihümn, lehvib rahvuslipp ja lauldakse kodumaast, rõõmust, õnnest ja kurbusest, ehk kõigest, mis inimestena meie hingekeeli kõnetab.

Laulupidu on eestlaseks olemise usutunnistus, pühalik teenistus, ülev pidu ja üldrahvalik mõtisklus üheskoos. Laulukaare all ühes hingamises olen avastanud eestluse elujõu allika. Olgu ajad ükskõik kui rasked ja keerulised, kui lauluväljakult naased, on usk Eestisse süvenenud. Ise oled aga saanud hoogu ja inspiratsiooni, mis kannab veel pikalt ja kannustab tegudele, tegema midagi Eesti heaks.

Ja kuigi lämbematel päevadel kipub laulukaare all õhk otsa saama, vahel on veelgi kitsam kui Kopli trammis, pikast seismisestki võivad jalad lootusetult ära väsida, kui nad juba rongkäigus ebasobivate jalanõude tõttu villi pole astutud, ununeb see kõik hetkega, kui oled saanud kogeda suure peo hingepõhjani minevat puudutust.

Ja üks asi veel. Maailmas pole just palju rahvaid, kellest ligi kümnendik võib koguneda ühele peole. Laulupidu on just midagi sellist. See on suurepärane võimalus saada kokku sõprade ja tuttavatega, keda pole aastaid näinud, kuid kelle käekäik ikka korda läheb. Juhuslikud kohtumised ja rõõmsad jällenägemised loovad samuti oma rahvaga koosolemise tunnet, mis ongi suure ühislaulmise esmane mõte.