Kahe isaga pere.

FOTO: SCANPIX

Samasoolised vanemad armastavad oma lapsi täpselt samamoodi nagu kõik teised lapsevanemad, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Rutgersi Ülikooli doktorant Andrew Leland.

Kentucky perekonnakohtunik W. Mitchell Nance on öelnud, et keeldub «südametunnistuse» alusel tegelemast kohtuasjadega, milles käsitletakse samasoolise paari lapsendamisküsimusi.

Mitchell Nance ei ole kaugeltki ainuke ametiisik, kes trotsib ülemkohtu 2015. aasta otsust, mis seadustas riigis samasooliste paaride abielud. Texase, Lõuna-Dakota ja Alabama nõndanimetatud usuvabaduse seadused võimaldavad eralapsendamisagentuuridel diskrimineerida samasoolisi paare. Isegi otsese küsimuse peale keeldus haridusminister Betsy DeVos hiljuti Kongressi ees ütlemast, kas tema meelest peaks föderaalvalitsus jätma riikliku toetuseta koolid, kus diskrimineeritakse LGBT vanemate lapsi või LGBT õpilasi endid.

Võib-olla tasuks kõigil neil ametiisikutel, kohtunikel ja seaduseandjatel tutvuda uuringutega selle kohta, mille poolest erinevad samasoolised vanemad erisoolistest vanematest. Seni on uurijad peamiselt keskendunud kasvatatavate laste sotsiaalsele, emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule. (Etteruttavalt olgu öeldud, et nende lastega on kõik parimas korras.)

Endise õpetajana, kes nüüd haridusteaduste doktorikraadi taotledes uurib geiisasid ja nende loodud perekondi, olen ma eriliselt tähelepanu alla võtnud selle, kuidas üha suurenev arv meestega abielluvaid mehi kasvatab oma lapsi.

Seni olen leidnud üksikuid erinevusi nende ja samasuguse sotsiaalmajandusliku staatusega erisooliste vanemate vahel, eriti just laste koolitamise osas.

Suurenev arv

Kuna rahvaloenduse büroo ainult hindab, aga mitte ei loenda leibkondi, kus on kaks isa, on neid päris keeruline jälgida.

Rahvaloenduse bürool on kavas hakata samasooliste vanematega leibkondi arvestama 2020. aastast. See võib aga veelgi edasi lükkuda, kui pidada silmas praegusi eelarvekärpeid, büroo direktori äsjast lahkumist ja poliitilist õhustikku.

Siiski hoiab rahvaloenduse büroo järjepidev, umbkaudu kolme miljonit leibkonda hõlmav «Ameerika kogukondade uuring» («American Community Survey») juba praegu silma peal samasoolistel vanematel. Hinnangu kohaselt kasvatas 2015. aastal peaaegu 40 000 kahe isaga leibkonda lapsi, samal ajal kui 2010. aastal oli selliseid leibkondi ainult 30 000.

Vanemarollid

Kuidas jaotuvad neis peredes vanemate rollid? Kui vastata lühidalt: üsna samamoodi nagu erisooliste vanematega peredes.

Uuring näitab, et jõukad valgete kahe isaga perekonnad püsivad traditsiooniliste vanemarollide juures. Üks vanem on põhiline leivateenija, teise sissetulekud on väiksemad või puuduvad sootuks ning ta on võtnud enda õlule suurema osa koduseid majapidamistöid ja hoolitsemise lapse eest.

Siiski võivad kahe isaga leibkonnad erineda Norman Rockwelli 1940. aastate mõjukast vanemamudelist – aga seda võivad, loomulikult, ka erisooliste vanematega leibkonnad.

Kahe täisajaga töötava isaga leibkonnad kasutavad igapäevaeluga toimetulekuks ära lähedasi sugulasi, koristajaid, lapsehoidjaid, päevakodusid. Mõned neist meestest võtavad endale kohustusi eelkõige oskuste ja võimete järgi, mitte aga selle järgi, kes sobib paremini sotsiaalselt ja kultuuriliselt konstrueeritud «ema» või «isa» rolliga.

Osalus kogukonna- ja koolielus

Selle poolest võibki samasooliste vanemate leibkonna elu erineda traditsiooniliste erisooliste vanemate omast, nagu on näidanud nii minu kui ka mitmete teiste teadlaste uuringud.

Kui ma intervjueerisin ja õppisin oma praeguse teadustöö jaoks tundma 20 kahe isaga perekonda USA kirdeosas, sain teada, et nad on väga valmis kaasa lööma. Paljud võtavad tõsiselt teiste lastevanemate organiseerimist, õpetajate abistamist, raamatute ettelugemist, laulmise harjutamist. Mõned on võtnud juhirolli isegi nii tõsiselt, et on astunud lastevanemaid ja õpetajaid koondava seltsi liikmeks või korraldanud üritusi ka teiste kui oma lapse klassi õpilastele. Mõni geivanem on lausa kerkinud lastevanemaid ja õpetajaid koondava seltsi esimeheks või valitud kooli hoolekogusse.

Nagu kõik abielus vanemad, toetavad geivanemad kohalikke muuseume ja raamatukogusid ning hoolitsevad selle eest, et nende lapsed saaksid laagritesse ja osaleksid muus klassivälises tegevuses. Vahetevahel löövad nad vabatahtlikena kaasa ühiskondliku õigluse eest võitlevates rühmades.

Seni suurima uuringu viis 2008. aastal läbi Geide, lesbide ja heteroseksuaalsete inimeste haridusvõrgustik, mis on teatavasti keskendunud just LGBT õppurite turvalisusele koolides. Selles uuringus, mis hõlmas 588 LGBT lapsevanemat, ilmnes, et geiisad kalduvad isegi tõenäolisemalt osalema kooliga seotud tegevustes kui heteroseksuaalsed isad.

Kui jätta kõrvale tõsiasi, et nad armastavad oma lapsi täpselt samamoodi nagu kõik lapsevanemad, näitas Clarki ülikooli teadlase Abbie Goldbergi ja tema kolleegide uuring, et aktiivsem osalemine võib vähemalt osaliselt tuleneda isade soovist kummutada eelarvamusi ning ühtlasi muuta samasoolisus koolis tajutavamaks. Minu praegune uuring näitab üldjoontes sama. Paljud kaasa löövad mehed ütlesid, et aktiivne osalemine aitab neil ennetada võimalikku negatiivset suhtumist nii koolipersonali kui ka teiste perekondade poolt.

Geiisad eelistavad koole ja kogukondi, mis on turvalised ja kaasavad. Ja muidugi tahavad nad, et sellised kohtunikud nagu Nance ning seaduseandjad, kes seni on üritanud neid isarollist kõrvale tõrjuda, näeksid viimaks, et kahe isaga perekonnad on üldjoontes täpselt samasugused nagu iga teine perekond.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane