Pamela Maran: kuidas lugeda negatiivseid uudiseid?

Pamela Maran. Foto: Erakogu

Pole kahtlustki, et terrori ja vägivalla kajastamine meedias jätkub ja meedia peab endiselt infot jagama, kuid me saame infot teadlikult töödelda, et ennast säästa, kirjutab Pamela Maran.

Noor neiu tappis metsas pärast sünnitamist oma imiku, surudes ta jõuga mitmeharulise puu vahele, Moskvas lõikas lapsehoidja väikelapsel pea otsast ja vehkis sellega tänaval, Pariisis, Nice'is, Stockholmis, Manchesteris ja paljude teistes kohtades on terrorirünnakutes hukkunud kümneid inimesi. Veri, rõlgused, soolikad, surmad ja vägivald ruulivad meedias. If it bleeds, it leads ehk eesti keeli «kui see veritseb, siis see valitseb». Huvitav, et riim ei lähe tõlkeski kaduma.

Isegi, kui me ei puutu vägivallaga otseselt kokku, toob meedia selle lugejale väga lähedale. Nii lähedale, et see mõjutab meid lõpuks vahetult ja võib öelda, et vägivallast on traumeeritud ka kogu meedia tarbijaskond.

Evolutsiooniliselt on meie aju seadistatud pöörama enam tähelepanu negatiivsele, ohtlikele ja hirmutavatele aspektidele. Ürgajal oli meil seda vaja ellujäämiseks. Nüüd saab meedia seda kasutada uudiste müümiseks. Meie orienteeritus hirmule ja meedia suund seda jagada, toob kasu ühele, kahju teisele poolele.

Uuringuid on sel teemal tehtud küllalt palju. 20 aastat tagasi võtsid Sussexi ülikooli uurijad vaatluse alla negatiivsete uudiste mõju. Uurijad konstrueerisid kolm 14-minutilist bülletääni. Üks neist koosnes täielikult negatiivsetest uudistest, teine kajastas positiivseid sündmuseid (nt loteriivõit, paranemine haigusest jne) ja kolmas oli emotsionaalselt neutraalne. Uudiseid näidati kolmele eri grupile. Oli ilmne, et negatiivseid uudiseid vaadanud inimesed kogesid pärast uudistebülletääni vaatamist oluliselt rohkem ärevust ja kurbust kui need, kes vaatasid positiivseid või neutraalseid uudiseid.

Kuid negatiivsuse vaatajad kulutasid rohkem aega ka oma isiklike murede üle mõtisklemise ja nende jagamise peale ning dramatiseerisid oma muret rohkem kui kaks teist gruppi. Dramatiseerimine tähendab siis seda, et katsejänesed mõtlesid oma mure veelgi suuremaks kui see algselt oli. Nii võimendasid negatiivsed uudiseid üldiselt isiklike hädasid.

Ühes teises, 2013. aastal tehtud uuringus võeti vaatluse alla Bostoni maratoni pommitamise järgne meediakajastus. Internetiküsitlusele vastas 4675 täiskasvanut. Tulemused näitasid, et need, kes olid pidevas terrorit kajastavate uudiste väljas, kogesid üheksa korda suurema tõenäosusega akuutset stressi kui need, kes minimaalselt uudiseid tarbisid. Uurijad väidavad, et korduv kokkupuude meedias ilmuvate traagiliste piltidega võib aktiveerida ajus protsesse, millest võib areneda välja posttraumaatiline stressihäire.

Sarnaseid uuringuid on kümneid ja kuskilt ei kostu, et kohutav uudis väljendaks positiivset efekti lugeja meeleolule ja tervisele. See on niivõrd kulunud tõde, aga ometi võiksime sellele praegu tähelepanu koondada. Pole kahtlustki, et terrori ja vägivalla kajastamine meedias jätkub ja meedia peab endiselt infot jagama, kuid meie saame infot teadlikult töödelda, et ennast säästa.

Negatiivse uudise jagamine kui egoism?

Nagu eestlasel hädasid vähe oleks! Tööpuudus, vägivaldne lähedane, kehv töökoht, haige lähedane, enda haigus, üksindus, armastusepuudus... Nimekiri on lõputu. Kuigi osad probleemid tundvad lahendamatud ja paljud väga raskesti lahendatavad, siis meediast tuleneva stressi vältimine on kõige hõlpsamini klaaritav.

Joogaõpetajana räägin inimestele tihti, kuidas teadlikumalt elada, süüa, armastada. Kuid ka meediasse saab teadlikult suhtuda. Üks konkreetne tegevus on mitte jagada negatiivseid uudiseid.

Inimeste suur vajadus kuuluda gruppi ja tunda kambaga samu tundeid, paneb inimesi Facebooki seinal ahastama katastroofide ja jäleduste üle. Tahame, et ka teised jagaksid meie õõvastust, raevu, viha, kurbust, et siis tunda, et me pole selles hullumeelses maailmas üksi. Vajame turvatunnet, kui kõik ümberringi tundub ebaturvaline.

Võib aga mõelda teadlikult, et negatiivse uudisega jagame stressi ja me ei tahaks seda oma lähedastele tekitada. Mõtle sellele nii, et kui su laps satub õnnetusse, millest ta igal juhul paraneb, ja sa tead, et lapse vanaema on suur muretseja ja nõrga südamega, ei jaga sa ju vanainimese säästmiseks talle seda infot. Võid võtta kõiki oma sõbralisti inimesi südamehaigete vanainimestena, keda pole vaja ebaolulise infoga koormata. Kui ikkagi tahad negatiivsust jagada, et tunda lohutust ja kaastunnet, siis kas see pole mitte egoistlik?

Teine võimalus teadlikuks infotarbimiseks on oma tunnete kontrollimine. Me ei pääse negatiivsetest uudistest, aga saame valida oma reaktsiooni neile.

Mittereageerimine ei tähenda, et me ei hooli vägivalla all kannatanutest. See tähendab vaid seda, et me ei lase kurjusel jõuda meie hingeni. Sa näed pealkirja «Teismeline tüdruk lõikas seitsmeaastasel kõri läbi». Enne lugema asumist küsi endalt: kas mul on seda infot vaja? Kas juhtub midagi halba, kui ma seda lugu ei loe? Loodetavasti märkad lõpuks, et sul ei ole vaja seda uudist lugeda.

Kui uudishimu saab siiski võitu ja loed raske emotsiooniga artiklit, siis jälgi oma tundeid. Kas sind ajab miski vihaseks, raevu? Kus see tunne asetseb? Miks oled vihane? Jälgi teadlikult oma emotsioone. Tavaliselt aitab tekkinud tundest eemale astumine ja selle jälgimine negatiivsusel lahtuda. Teadlikkuse harjutamine aitab sind hoida ja edaspidi ka hoiduda stressist.

Meie käes on kontroll

Kurjus sünnib alati seal, kus puudub armastus. Ja tähelepanu kasutatakse puuduliku armastuse aseainena. Väikeste laste puhul väljendub see rahutuses, negatiivses käitumises, et kuidagigi endast märku anda ja saada kas või hukkamõistev tähelepanu.

Nii tegutsevad ka vägivallatsejad, kes vajavad õuduse külvamist, et tunda end kuidagi olulisena, valitseda hirmuga teiste üle. Nad ei ole muud kui haiged, armastusest ilma jäänud katkised hinged.

Targem oleks mitte lasta end nende haigusest nakatada ja mitte anda kontroll oma emotsioonide üle neile. See kõlab ehk lapsikult ja naiivselt, kuid meil ongi vaja saada taas lapseks, et nautida õnne ja muretust selle kõrval, mis ümberringi toimub.

Saame alati valida reaktsiooni, mida on vaja meie tervise ja heaolu säästmiseks. On selge, et kohutavad uudised meedias jätkuvad, kuid kontrolli harjutamine ja haaramine lõikab negatiivsuselt jõuallika ära.

Võime küll võimendada kurjuse kombitsaid, kuid meie käes on ka võimalus see peatada, muuta halb millekski positiivseks ning hakata teadlikuks meediatarbijaks. Meie enda pärast.

Allikad:

Johnston M. W., Graham C. L. D. (1997: The psychological impact of negative TV news bulletins: The catastrophizing of personal worries

Holman, E. A., Garfin, D. R., and Silver, R. C. (2013). Media’s role in broadcasting acute stress following the Boston Marathon bombings. Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America, Vol 111 (1), 93-98.

---

Pamela Maran on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse alal ning magistriõpingud Tallinna Ülikoolis televisiooni toimetaja erialal.

Ta on õppinud Tais joogaõpetajaks, juhendades nüüd Eestis ja välismaal treeninguid ning meditatsioone. Maranil on ka kirjastus Kuldnööbike.