/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Poliitikutel ei ole vaja pidada kohalikke venelasi lihtsalt hääleõigusega lihakamakaks. Pole vaja takistada venelasi tundmast ennast Eesti ja Euroopa osana. Lihtsalt ärgu nad takistagu ja kõik läheb korda, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Nõndanimetatud vene küsimus on selgelt kerkinud eesseisvate kohalike omavalitsuste valimiste põhiteemaks.
Keskerakond sattus lausa hüsteeriasse sellest, et Reformierakond huvitus «vene teemast» ja pani ette purustada informatsioonilise isolatsiooni müür, mille taga elab Eesti venekeelne elanikkond. Keskerakondlased on veendunud, et venekeelne auditoorium on vasallsõltuvuses just nende parteist, ega luba seepärast kellelgi «oma» valijaid jahtima asuda.
Need diskussioonid annavad tunnistust erakondade konfliktist ning kohaliku eesti ja vene kogukonna jätkuvast vastuseisust.
Loomulikult ei saagi oodata rahvuslike erimeelsuste silumist ja haihtumist ühe hetkega, justkui võluväel. Eesti iseseisvuse taastamisest on möödas 25 aastat, mida on õige vähe suhete klaarimiseks, mille on ära rikkunud 50 aastat Nõukogude okupatsiooni.
Seepärast valitseb Eestis nõudlus igasuguste mehhanismide järele, mis lubaksid kiirendada lõimumist ja ühtse kodanikuühiskonna kujunemist. «Üks riik, palju rahvaid» on ehk kõige kohasem loosung.
Eesti keele kui riigikeele äraõppimine on hea ja laialdaselt kasutatav vahend. Mulle on aga väga suurt huvi pakkunud märksa harukordsem lõimimismehhanism: nimelt eesti ja vene kultuuri seondumine segaperedes, kus üks vanematest on eestlane, teine venelane, ukrainlane või valgevenelane.
Põhimõtteliselt võib niisuguste perede loost ammutada eeskuju Eesti tuleviku tarbeks. Sealjuures ei ole mind nii väga huvitanud sellised Eesti poliitikaelu suurkujud, nagu näiteks Marina Kaljurand, kes tihtipeale hooplevad vene päritoluga venekeelsete valijate häälte ligimeelitamiseks.
Mind on rohkem köitnud lihtsate inimeste lood, kes on pidanud oma elu käigus langetama mingisuguse valiku eesti ja vene juurte vahel. Selle sihiga koostasin ankeedi oma segaperedest pärit sõpradele ja tuttavatele.
Tuleb kohe märkida, et kaugeltki kõik ei tahtnud küsimustele vastata. Üks tuttav, kelle ema on eestlane, isa aga venelane, teatas kategooriliselt, et ei huvitu üldse vene kultuurist, ei loe venekeelseid raamatuid, ei vaata vene filme ja vene keeles suhtleb ainult isaga, aga sedagi väga harva. Kodune keel on tolles peres eesti keel. Tema enda abikaasa on eestlane ja ta peab ennast sajaprotsendiliseks eestlaseks.
Siiski minu ankeedile vastati ja tahaksin lugejatele pakkuda kolme inimese lugu.
Ankeet ise koosnes järgmistest küsimustest:
Esimene lugu: Markus (41).
Minu isa on venelane, ema eestlane. Isapoolne vanaisa oli samuti venelane, kes Teise maailmasõja ajal tuli Eestisse Peterburist, kuhu jättis naise ja kaks last. Eestis abiellus vanaisa uuesti venelannaga, minu vanaemaga. Minu ema on eesti perest, kes on juba palju põlvkondi elanud Põlvamaal. Praeguseks on elus ainult minu ema.
Emakeeleks olen alati pidanud eesti keelt. Vene keelt oskan ja tarvitan päris sageli naabritega ja kauplustes suheldes. Pikka aega töötasin kollektiivis, kus valdav enamik töökaaslasi olid venelased. Töötasime külg külje kõrval tatarlaste, ukrainlaste, valgevenelaste, moldaavlastega, seepärast kasutati rahvastevahelise suhtlemise keelena vene keelt.
Olen ennast alati pidanud eestlaseks. Lapsena tuli ette, et venelased narrisid mind tšuhnaaks, eestlased aga hüüdsid tiblaks. Aga seda juhtus ainult mõnel korral. See võib panna imestama, aga mulle tundub, et praegu on eesti ja vene laste suhted rahulikumad kui Nõukogude ajal.
Aga kui tänapäeval kirjutatakse ja räägitakse eesti ajakirjanduses venelastest halvasti, siis tunnen end ebamugavalt, sest arvan, et see puudutab ka mind.
Tean veel mõnda segaperet, aga neid on väga vähe. Küllap on see seotud sellega, et eri rahvustest inimeste suhtlemine nõuab rohkem pingutamist, keele- ja kultuuribarjääri ületamist. Selleks ei jagu aega.
Minu naine on eestlane, aga ta võttis igasuguste probleemideta minu vene perekonnanime, see ei häiri teda üldse. Meie poeg õpib inglise keele süvaõppega koolis. Vanemates klassides hakkab ta aga õppima vene keelt, juba ütlesime talle, et ta peab seda kindlasti õppima.
Mulle meeldib väga vene kultuur. Armastan vene muusikat, vene teatrit. Praegu ei vaata ma enam nii palju vene filme nagu varem. Aga mul on oma lemmikud vene komöödiad: «Briljantkäsi» ja «Šuriku seiklused». See-eest vaatan väga tihti Venemaa telekanalite meelelahutussaateid, näiteks «Selgeltnägijate tuleproov», «Puhkus Mehhikos», «Naša Russia». Ma ei tunne siiski hästi tänapäeva vene kultuuri ega ole kahjuks lugenud raamatuid vene keeles.
Konkreetseid rahvustepõhiseid meeldimisi ei oska välja tuua, aga meeldib just see erinevus, et eestlased on rohkem tagasihoidlikud, külmemad ja venelased on rohkem keevalised ja näitavad emotsioone paremini välja. Loobuda millestki ei ole vaja, iga rahvus võiks säilitada oma näo ja väärtused, mille järgi neid tuntakse. Niikuinii oleks terve rahvuse muutmine keeruline.
Soovin kõigile ainult ühte: hei, elame parem sõpradena!
Teine lugu: Allan (33).
Meie pere peab ennast eesti pereks. Minu ema on küll ukrainlane, isa eestlane. Ema poolt on kõik esivanemad ukrainlased, isa poolt eestlased. Kui elasin vanemate juures, kõneldi peres täiesti võrdselt nii vene kui ka eesti keeles. Aga mu vend ja õde eelistasid alati eesti keelt. Nüüd on mul oma pere ja suhtleme ainult eesti keeles.
Eesti keel on minu igapäevakeel kodus, tööl ja sõpradega suheldes. Vene keelt kasutan ainult siis, kui kõnelen emaga, vahetevahel ka töö juures, see on väga kasulik, kui ümberringi on palju venekeelseid kaastöölisi. Leidub selliseid sugulasi ja tuttavaid, kellega räägin vene keeles. Räägin vene keeles hästi, aga vaat kirjutada häbenen. Ma ei teagi täpselt, kellena tunnen ennast, aga eestlaste seas olen igatahes eestlane.
Lapsena oli minu vene keele oskus parem kui eesti keel ja kui ma läksin kooli, siis tuli ette lastepoolset narrimist. Ma ei osanud paljusid sõnu eesti keeles öelda. Üldiselt on elu kulgenud keskkonnas, kus ei ole ainult eestlased, ja sellepärast ei ole ka keegi ette heitnud midagi.
Minu kodumaakonnas on segapered hoopis levinud. Olen elanud nii Valgamaal kui ka Võrumaal ja 1980ndatel siia saabunud töölised Ukrainast, Venemaalt ja teistestki riikidest on loonud siia valdavalt segapered. Leian, et see on väga tavaline, kui eesti mees abiellub teisest rahvusest naisega. Armastus ei küsi rahvust ega tunne piire.
Minu naine on eestlane. Mul on kaks last: poeg sündis alles mais, tütar on juba nelja-aastane. Ta teab inglise- ja venekeelseid sõnu, aga teda on mõjutanud ka suhtlemine vanaemaga ja internet, kus ta vaatab mänge, multifilme ja «Mašat ja karu» vene keeles.
Lemmikuid mul pole. Kuulan meeleldi kaasaegset vene popmuusikat (Nyusha, Serebro, Tatu jne). Raamatute lugeja ma ei ole. Filmidest olen tuttav pigem klassikaga: «Briljantkäsi», «Kolm musketäri», «Kaukaasia vang», «Moskva pisaraid ei usu» jne.
Venelased on emotsionaalsed, temperamentsed. Nad on külalislahked, sõbralikud, armastavad. Eestlaste puhul meeldib traditsioonide väärtustamine ja hoidmine, sõbralikkus, töökus, ühise eesmärgi nimel koos tegutsemine. Nii eestlased kui ka venelased võiksid tarvitada vähem alkoholi ja sigarette.
Arvestame üksteise eripära, austame mõlema rahvuse kultuuri ega suru peale omi ideoloogiaid. Elame seadusekuulekalt ja sõbralikult koos.
Kolmas lugu: Larissa (34).
Mõlemad minu vanemad on venelased. Isa sündis Tallinnas, ema tuli siia Venemaalt Kaug-Idast. Nii et rahvuselt olen venelane, aga räägin emakeelt aktsendiga. Vanemad suhtlesid alati omavahel vene keeles, sest ei osanud eesti keelt. Aga minu mees on poolenisti soomlane, poolenisti eestlane, mistõttu oma peres räägime eesti keeles, see on mulle palju lihtsam.
Eesti keelt räägin iga päev, vene keelt kaks korda nädalas, kui ema helistab.
Raske on öelda, kellena end tunnen, kas venelase või eestlasena. Kui paluda mul nimetada traditsioonilisi vene pühasid, siis pean tükk aega mõtlema, aga eesti omasid tean kohe peast.
Ent on olnud selliseid juhuseid, kus olen pidanud tõestama, et olen venelane, sest kõik on arvanud, et olen eestlane, kes räägib lihtsalt hästi vene keelt. Üks noormees nii mulle ütleski: sulle anti lihtsalt vene nimi, sest elad Lasnamäel.
Minu segaabielu on erand, sest eestlaste endasse tõmbumine on vastuolus venelaste avatuse ja sõbralikkusega. Mul on kolm last, kes räägivad vene, eesti ja soome keelt. Aga nende emakeel on eesti keel. Soome keeles räägivad nad lasteaias, sest elame Soomes. Vene keeles suhtlevad nad vanaisa ja vanaemaga.
Mulle meeldib vene kultuur oma rikkalikuse poolest, mulle meeldivad venekeelsed filmid, lastele loen vene muinasjutte ja ise loen lastepsühholoogia õpikuid vene keeles.
Mulle meeldib vene inimese aktiivsus ja avatus, tema hingestatus. Aga eestlased … nad on lihtsalt eestlased. Ma ei näe mingit erilist vahet venelase ja eestlase vahel, me ainult räägime eri keelt.
Aga soovitaksin nii venelastel kui ka eestlastel hoiduda põikpäisusest. Venelased tõrguvad ega taha kuidagi õppida eesti keelt. Eestlased aga sama põikpäiselt sunnivad venelasi eesti keelt õppima. Vaja läheks pisut vastastikust mõistmist ja kõik läheks juba palju paremaks. Soovin niisiis ainult ühte: hei, elame parem sõpradena!
Ka mina, Andrei Aleksandrovitš Kuzitškin, tahan sedasama soovida! Ja lisada enda poolt: lugupeetavad poliitikud! Ei ole vaja pidada venelasi lihtsalt hääleõigusega lihakamakaks. Pole vaja takistada venelasi tundmast ennast Eesti ja Euroopa osana. Lihtsalt ärge takistage ja kõik läheb korda!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.