Arvestame üksteise eripära, austame mõlema rahvuse kultuuri ega suru peale omi ideoloogiaid. Elame seadusekuulekalt ja sõbralikult koos.
Kolmas lugu: Larissa (34).
Mõlemad minu vanemad on venelased. Isa sündis Tallinnas, ema tuli siia Venemaalt Kaug-Idast. Nii et rahvuselt olen venelane, aga räägin emakeelt aktsendiga. Vanemad suhtlesid alati omavahel vene keeles, sest ei osanud eesti keelt. Aga minu mees on poolenisti soomlane, poolenisti eestlane, mistõttu oma peres räägime eesti keeles, see on mulle palju lihtsam.
Eesti keelt räägin iga päev, vene keelt kaks korda nädalas, kui ema helistab.
Raske on öelda, kellena end tunnen, kas venelase või eestlasena. Kui paluda mul nimetada traditsioonilisi vene pühasid, siis pean tükk aega mõtlema, aga eesti omasid tean kohe peast.
Ent on olnud selliseid juhuseid, kus olen pidanud tõestama, et olen venelane, sest kõik on arvanud, et olen eestlane, kes räägib lihtsalt hästi vene keelt. Üks noormees nii mulle ütleski: sulle anti lihtsalt vene nimi, sest elad Lasnamäel.
Minu segaabielu on erand, sest eestlaste endasse tõmbumine on vastuolus venelaste avatuse ja sõbralikkusega. Mul on kolm last, kes räägivad vene, eesti ja soome keelt. Aga nende emakeel on eesti keel. Soome keeles räägivad nad lasteaias, sest elame Soomes. Vene keeles suhtlevad nad vanaisa ja vanaemaga.
Mulle meeldib vene kultuur oma rikkalikuse poolest, mulle meeldivad venekeelsed filmid, lastele loen vene muinasjutte ja ise loen lastepsühholoogia õpikuid vene keeles.