Juhan Mellik: mõttetu erakonna surm

Juhan Mellik. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kummastav mõtelda, et veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi oli just Isamaaliit see partei, kellele kuulus mu sümpaatia. Ehkki reaalse valimisaktini ma ei jõudnudki – enne jõudis sündida värdmoodustis nimega Isamaa ja Res Publica Liit.

See-eest kuulusin vähemalt paberi peal erakonna noorteühendusse. Ühe korra käisin isegi mingil aruteluõhtul. Marko Mihkelson pidas ettekannet ja täitsa põnev oli.

Ülejäänu niisama põnev ei olnud: mine ja tülita möödakäijaid, kleebi loosungeid ja jaga valimisnänni. Ühesõnaga, oli tunda: ei saa minust tublit noorpoliitikut.

Oo, kuidas vägevad on langenud! Nüüd siis tundub, et seesinane teismeea kiindumus on jõudnud oma loojangu hakule. Toosama Mihkelson ja Margus Tsahkna juba põgenesid laevalt, ning see uudis ei tekita minus mitte kõige väiksematki emotsiooni.

Olgem ausad: mis on olnud kõik need aastad IRLi sisu ja mõte? Mingi hägune jutt avatud rahvusriiklusest, konservatiivsetest väärtustest ja parempoolsest ning stabiilsest majanduspoliitikast.

Eriti ei saa enam rääkida isegi niinimetatud poistebändist ja vanadest isamaaliitlastest. Noored libedad pintsaklipslased on juba parematel jahimaadel ning mõne üksiku kibestunud kampsuni häält ei kuula enam ammu keegi. Majanduse teema on endale kaaperdanud oravad ja rahvusluse peal laseb liugu EKRE.

Kõik see viib regulaarselt iga nelja aasta tagant üles kerkiva küsimuseni: keda ometi valida?

Seda muret kuuleb tihti ja mitte sugugi karikatuursete heidikute suust, kelle arvates Mart Laar hävitas põllumajanduse ja kõik poliitikud on sead. Kimbatusse on sattunud täiesti haritud ja endaga hästi hakkama saavad inimesed.

Minu hääl on viimasel ajal läinud tavaliselt sotsidele. Mitte mingist erilisest ideoloogilisest sümpaatiast, vaid pelgast paremate valikute puudumisest.

Reformierakond? Enne müüksin maha oma neerud. Keskerakond? Hoolimata Jüri Ratase ümaratest vastustest pole see kooslus suutnud end salongikõlblikuks muuta. Vabaerakond? Idee on üllas ja mõned näodki sümpaatsed… aga ei ole otsedemokraatia ja kodanikuaktivism need teemad, millega Eestis laiade rahvamasside meeli erutada, no ei ole.

EKREt ei viitsi isegi tampima hakata ja neile sellega masohhistlikku mõnu pakkuda. Seda on juba tehtud niigi küllaga ja tehakse kindlasti edaspidigi.

Riigis on laokil terve hulk hääli, mida keegi ei oska üles korjata. Kelle paganama nimel peaks oma kodanikukohust täitma suhteliselt mõõdukate vaadetega inimene, kellele ei imponeeri ei liigne roosamanna ega rahvuslaste hirmuheietused?

Kui keegi võtaks kätte, saaks Eestis vabalt Prantsusmaa presidenti Macroni teha. Nõudlus on olemas. Ma ise küll ei viitsi, pole suurem asi rahvamees ega laiade hulkade innustaja. Mõni hakkaja ja tragi lasku aga käia, võiks olla enam kui huvitav.