Tarmo Tüür: hõberemmelga õppetund - loodus ja inimesed arengul jalus?

Hõberemmelga mahavõtmine. Foto: Sander Ilvest

Kasvav ühiskondlik aktiivsus ja puhta keskkonna väärtustamine muudab hoiakuid ka Eestis. Olukordade eskaleerumine, nagu hõberemmelga juhtumi puhul, on tingitud oskamatusest või soovimatusest inimestega suhelda, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Tarmo Tüür.

Eesti lähiajaloos ei ole kunagi päevakorral olnud nii palju suuri keskkonnakaitsega seotud teemasid kui viimase poole aasta jooksul: Eesti metsade seis, Rail Baltic, Reidi tee ja mastaapse puidurafineerimistehase kavandamine. Samuti mõneti ootamatult samasse ritta asunud Haabersti hõberemmelgas, mis ilmselt ka pärast langetamist niipea pildilt ei kao.

Kõik need küsimused on tekitanud teravaid debatte ja vastandumisi. Aruteludes on meediaruumi paiskunud segiläbi nii argumente, emotsioone kui ka hinnanguid. Küllalt sageli on aga probleemide sügavama analüüsi asemel piirdutud teistsugusel seisukohal olijate sildistamise, naeruvääristamise või isegi süüdistamisega.

Sellest on kahju, kui ei vaevuta mõtlema, mis on probleemide ja ilmingute taga, nende põhjustele. Neile, kel huvi seda siiski teha, pakun mõned niidiotsad.

Kui nimetatud teemade langemine sedavõrd lühikesele ajavahemikule võib olla juhus, siis asjaolu, et keskkonnaküsimused pälvivad palju tähelepanu ning kõnetavad sedavõrd suurt hulka inimesi, kutsuvad kaasa mõtlema ja ka tegutsema, peegeldab minu hinnangul suuremat muutust ühiskonnas.

Ühe enam levinud, Ronald Ingleharti ja tema järgijate loodud väärtushinnangute teooria ja sel põhinevate uuringute järgi on Eesti jõudsalt liikunud arenenud lääneühiskondade jälgedes. Aastakümneid sotsiaalmajanduslikult heal järjel olnud riikides on ellujäämisega seotud väärtuste asemel kanda kinnitanud eneseteostusega seotud nn pehmemad väärtused.

Sealhulgas kasvav ühiskondlik aktiivsus ja puhta keskkonna väärtustamine. Kuigi uuringud ei näita Eestis veel selliste väärtushoiakute selget läbimurret, on postmodernistlike väärtuste võidukäigule viitavaid ilminguid juba mõnda aega tunda.

Sellisele väärtusnihkele viitavaid ja uutest väärtustest kantud seisukohavõtte kohtab Eesti meedias üha sagedamini. Ent enamasti on need pälvinud terava vastureaktsiooni. Seejuures ei anta sageli endale aru, et väärtuskonfliktis pole mõtet teistsuguseid hoiakuid või nende kandjaid tümitada, selgitamaks, et minu väärtushinnangud on paremad. Loomulikult on! Ent seda just sinu enda meelest – muidu need ju poleks sinu väärtushinnangud.

Ülal nimetatud keskkonnateemadel on jäänud pahatihti silma sarnane tendents. Ei osata või ei julgeta endale tunnistada, et SKT ja majanduskasv pole enam kõigile ühene väärtus ja ainuvõimalik mõõdupuu. Üha enam inimesi on hakanud mõistma, et areng senises mõistes ei saa olla lõputu.

Väärtusnihe ei toimu ainult noore, pealekasvava põlvkonna toel. Selliste väärtuste kandjaid on ka kõigis eelmistes põlvkondades, kes on saanud need emapiimaga kaasa või jõudnud elukogemusega äratundmisele, et ökosüsteem on terviklik ja haavatav ning inimene koos sellega.

Kui veidi vaeva näha, siis on puhas elukeskkond ja selle komponendid (erialatermin «ökosüsteemi teenused») samuti päris hästi rahasse ümber arvutatavad. Näiteks milline hind on puhtal õhul ja veel meie tervisele. Võib ka arvutada, kui palju loodusturism Eestile kasu toob. Või turism tervikuna, sest oleme oma looduse ju kogu Eesti turismi heaks müügiargumendina rakendanud. Seega ei pea tavapäraseid tulu-kulu arvestusi lõplikult üle parda heitma, aga peame olema valmis tooma oma valemitesse uued komponendid, et kõiki tegelikke väärtusi paremini tabada.

Keskkonna väärtustamise kõrval kaasneb postmodernistlike väärtuste esiletõusuga ka suurem kodanikuaktiivsus ja osalemisvalmidus. Eks mõjureid ole väärtusnihke kõrval siin teisigi, ent selge on, et Eesti kodanikuaktivismil on uus tõus, mis keskkonna vallas on praegu eriti ilmekalt nähtav. Keskkonnaühendustega olid otsustajad paarikümne aastaga justkui enam-vähem jõudnud harjuda. Kuid mitte päriselt, ühendusi on ju väga erinevaid: kes seisab säästvate tarbimisharjumuste eest, kes kaitseb pärandkooslusi, kes teeb mahukaid projekte veekogude või soode loodusliku seisundi taastamiseks, kes tegeleb loodushariduse või eestkostega poliitika kujundamisel. Vabaühenduste eestvedamisel tehakse ka teaduslikke loodusuuringuid ja linnuvaatlusi ning korraldatakse looduskaitsetalguid – ainuüksi ELFi 500 loodustalgul on 9000 inimest aidanud ise oma kätega kaasa haruldaste koosluste ja liikide säilimisele.

Ent nüüd on keskkonnaküsimustes kaasa rääkida soovijate pilt veelgi mitmekesisem ja kirjum. Suur hulk kodanikke on väga kiiresti võimelised koonduma ühe teema või probleemi ümber, soovides infot ja dialoogi teiste osalistega. Arusaadavalt on see väljakutse nii riigile-omavalitsusele kui ka erasektori tegijatele ja lobistidele, kes neis teemades osalised on. See on tekitanud pingeid, mõistmatust ja kaitsehoiakuid. Kõlab ridamisi süüdistusi, et kodanikuaktivistid on (vastaspoolelt) kellegi poolt kinni makstud.

Osa suurtööstureid ja lobiste otsivad abi kommunikatsioonibüroodelt või asunud lausrünnakule, nagu Merlis Nõgene, põimides oma arvamusloos (PM 20.06) kõik keskkonnakaitsega kasvõi kaudselt seotu üheks põlastusväärseks roheliseks tombuks, mis arengul vaid jalus on (lisades, et tegelikult teevad suuri kingitusi loodusele hoopis suurettevõtted ja tööstused, nagu Eesti Energia).

Seega, ühelt poolt on näha ridamisi uusi võimalusi ja viise ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida ja tegutseda. Teiselt poolt on võimuasutuste väljakujunenud viisid ja võimalused kodanikega dialoogiks ja vajadusel koostööks jäigad ning pole suutnud nii ruttu muutuda. Nii metsanduse, Rail Balticu kui ka hõberemmelga juhtumid on eskaleerunud paljuski puuduliku soovi ja/või oskuse tõttu inimestega suhelda ja suhestuda. Rail Balticu kavandamise protsess oli sedavõrd ebapädev, et siduva otsuse langetamise hetkeks ei olnud tegelikult enam ühtegi head valikuvarianti.

Kokkuvõttes kutsun üles mõtlema kaasa ning püüdma mõista erinevaid väärtushinnanguid. Väärtuste konflikti on raske lahendada – esimese sammuna peab selle olemasolu endale tunnistama. Vastaspoole mustamine ja naeruvääristamine on mõneti ehk arusaadav (esmane) reaktsioon, aga kindlasti mitte edasiviiv, vaid paraku hoopis vastandumist süvendav.

Teiseks tasub endale aru anda, et eelmisest sajandist pärit valitsemis- ja suhtlusstiil, traditsiooniline vertikaalne ja autoriteedil põhinev võimumuster enam ei toimi.

Selle eitamise asemel tasuks suunata energia sellesse, et leida ühiselt viise, kuidas üha mitmepalgelisema ja dünaamilisema kodanikkonna soove ja ideid kuulata ning neid koos ellu viia.