/nginx/o/2016/03/29/5206743t1hebc3.jpg)
Altruismi, isekuse vastandit, saab defineerida kui teiste heaolu suurendamist iseenese heaolu arvelt. Paljudes kultuurides peetakse altruistlikku käitumist vooruseks ja see on (sõltuvalt religioonist) üks religioosse maailmanägemuse olulisemaid põhimõtteid. Evolutsioonibioloogilisest seisukohast on altruism aga nähtus, mida üldse ei tohiks olemas olla, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Mõned nädalad tagasi avaldati ühes bioloogia-alases tippajakirjas PNAS (Proceedings of the National Academy of Sciences) artikkel šimpanside käitumisest, mida laialt populariseeriti kui tõelise altruismi näidet loomariigis, mis annab aimu koostöö evolutsioonilisest kujunemisest ka inimliigil.
Artikli autorid kirjeldasid katset, kus šimpansidel on valik endale suurema portsu maiustuste saamise ja kaaslasega jagamise vahel. Kui kaaslane on enne seda isetult käitunud (selleks treeniti üks ahv välja alati loovutama otsustusõiguse kaaslasele), valisid katsealused sageli võimaluse enda heaolu arvelt kaaslase heaolu suurendada. Seega vastas nende käitumine altruismi definitsioonile.
Samas ajakirjas avaldati teinegi artikkel, kus näidati, et šimpansid patrullivad oma territooriumi piire, kaitstes nii ka nendega mitte suguluses olevaid grupiliikmeid enda elu ohtu seades, mis samuti on pealtnäha tõeline altruism.
Selline headus ja üksteise abistamine on looduses kahtlemata levinud ja selle kohta leiab kergesti arvukalt näiteid. Miks altruism siis evolutsioonibioloogiliselt paradoksaalne nähtus on?
Kõik elusorganismidel esinevad tunnused, sealhulgas ka käitumistunnused, on välja kujunenud loodusliku valiku kohaselt, ehk siis need, kes paremini hakkama saavad (keskkonda paremini sobituvad), naudivad suuremat sigimisedukust. Nende geene jõuab järgmisse põlvkonda rohkem. Halvemini toime tulevad organismid jäävad konkurentsis alla ja nende geenid kaovad, surevad välja.
Meie käitumistunnused on välja kujunenud kas meie sigimisedukust või ellujäämisvõimalusi maksimeerima (mõnikord võivad need mõjud olla vastukäivad, ehk sigimisedukust maksimeeriv käitumine võib vähendada ellujäämisvõimalusi), ning suuresti on tegemist alateadlike mõjudega.
Kuidas saavad sellisel juhul välja kujuneda käitumistunnused, mille tulemusena isend ise saab kahju ja kasu saavad teised?
Kui tegemist ei ole just sugulastega, kes jagavad samu geene, on raske näha, kuidas altruism evolutsiooni käigus üldse välja kujunenud on.
Kujutage näiteks ette populatsiooni isenditest, kes kõik teevad omavahel tingimusteta koostööd ja aitavad üksteist. Kui nende hulka satub kas rände või mutatsiooni tulemusena üks petis, kes kedagi teist ei aita, abistavad teised, kes on tingimusteta «head», ka petist. Petis aga kasutab kõiki ressursse vaid omaenda heaolu suurendamiseks.
Kelle geene jõuab järgmisse põlvkonda rohkem? Loomulikult petise. Nii levivad isekad geenid kiiresti ning altruistide geenid tõrjutakse varem või hiljem välja.
Altruism on ilmselt evolutsioonibioloogias ühe kõige rohkem valesti mõistetud, korduvalt ümberdefineeritud ja ekslikult käsitletud termin. Sageli püütakse altruismi paradoksaalsusest ümber minna, kasutatades «vastastikkuse altruismi» (reciprocal altruism) mõistet.
/nginx/o/2017/06/26/6819783t1h3d12.jpg)
Ehk siis head tasub teha sellele, kes sulle vastu head teeb. Esimene šimpansidel kirjeldatud käitumine langeb kahtlemata selle kategooria alla. Kas selline vastastikkuse kasu ootusega käitumine aga saab üldse olla altruism?
Altruism võib olla välja kujunenud ka staatusesümbolina – head tehes reklaamivad isendid oma kvaliteeti, oma ressursikogumisvõimet – ma olen nii tugev/osav/rikas, et mul jääb seda ressurssi üle teistelegi jagamiseks. Selle võimaluse alla läheb teine šimpansidel kirjeldatud «altruistlik» käitumine, territooriumi patrullimine. Nii saab suurendada mitte ainult oma sigimisedukust, vaid ka sotsiaalset staatust, mis on grupieluviisiga loomadel ellujäämise seisukohalt väga oluline.
Näiteks on üheks selliseks omakasuga altruismiks oma heategevuse reklaamimine sotsiaalmeedias, mida varmalt kasutame. Muidugi ei pea arvama, et selline «altruistliku» indiviidi endale kasulik käitumine ühiskonna seisukohalt midagi halba oleks. Vastupidi, sotsiaalne surve «teha head» peaks ühiskonnale tervikuna igati kasulik olema. Kui reklaamid oma heategevuslikke annetusi ning lahkust, motiveerid ehk ka teisi üles nii käituma.
Tõeliselt isetu selline käitumine aga enam ei ole. Meelde tuleb lapsepõlves loetud Nikolai Nossovi raamat Totust, kes võlukepi väljateenimiseks pidi tegema kolm tõeliselt isetut heategu. Ülesanne osutus üle ootuste keeruliseks, sest iga kord midagi head tehes torkas Totule pähe mõte «nüüd olen sammukese võlukepile lähemal», ning siis tegu ei lugenud.
Kristliku maailmanägemuse korral ei ole altruism paradoksaalne, kuid tegemist ei ole puhtal kujul isetu käitumisega, sest sisse on toodud lisaelemendid – premeerimine jumala heakskiidu näol ja karistamine jumala viha näol. Head saavad taevasse, pahad lähevad põrgu. Heategija omakasu on seega selgelt defineeritud.
Ilmselt sõltub kõik definitsioonist, kuid geenide isekust silmas pidades on raske näha, kuidas saaks loodusliku valiku tulemusena välja kujuneda tõeliselt altruistlik käitumine. Kahtlemata esineb olukordi, kus heategija oma tegusid sotsiaalse staatuse suurendamiseks ei reklaami ega hea olemise eest taevalikku õlalepatsutust ei oota.
Kui üldine käitumismuster on evolutsiooni käigus isendi omakasu suurendades välja kujunenud, ei pruugigi ta igas konkreetses olukorras reaalset kasu näidata. Kui organism arvab, et käitutud sai isendile kasulikult, võib ta iseennast hea enesetunde ja dopamiinilaksuga premeerida.
Oluline on mõista, et omakasupüüdmatu käitumine saab evolutsioonis välja kujuneda ainult isekatel põhjustel.
See kõik ei tähenda aga loomulikult, et head ei peaks tegema või et heategudega ei tohiks kiidelda. Vastupidu, kuna «altruism» on ka tegijale endale kasulik, võiksime kõik veelgi rohkem olla motiveeritud teisi aitama.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris Ameerika Ühendriikides Arizona osariigi ülikoolis.