Olev Remsu

FOTO: Erakogu

Kolumnist Olev Remsu oletab, miks Rail Balticu vastased tegelikult selle raudtee vastu on, ja leiab, et juurpõhjused on masinate purustamise tungis, kõige uue ja võõra kartmises.

Ühiskond on Rail Balticu küsimuses lõhenenud, ehk peaks jälle pruuki tooma kuulsad terminid eiard ja jahhard? Neid läks meil vaja rohkem kui kuraditosin aastat tagasi, kui toimus rahvaküsitlus, kas astuda Euroopa Liitu või mitte. Ain Kaalep lõi vastaste jaoks hispaaniamaigulise ja mõneti halvakõlalise sõna eiard, ksenofoobid pooldajate tähistamiseks seejärel krõbeduse jahhard.

Jah, mina olen jahhard ning ma loodan, et eiardid ei ole maanteetranspordifirmade palgalised protestijad, kuigi raske on mõista, miks on meie rohelised raudtee vastu, samal ajal kui nende ideoloogiakaaslased kogu maailmas toetavad just ökoloogiliselt puhtamat rööbasveondust? Vahest juhib mõtteid üldine valitsusevastasus? Võimalik küll. Mine tea, ehk koguni totaalne riigivastasus? Ei usu.

Eiardite seisukohad on laias laastus kas rohkem või vähem põhjendatud, ent ükski neist ei anna selget vastust küsimusele, miks ikkagi soovib Euroopa Liit mängu panna koletult priske kopika ning selle raudtee siiakanti ehitada.

Läbi ähmaste vihjete võivad vastavas häälestuses soovijad vastuse ise tuletada – sellepärast, et too liit on paha juba iseenesest ning mida muud oskabki üks paha teha kui ainult paha? Ärgu tulgu nad meie õuele oma rööpaid panema, meid raudteemiljarditega koloniseerima!

Meil köetakse taas üles ksenofoobiat, võõrahirmu, soovi maailma eest oma rehetaresse peitu pugeda. Ja mitte ainult võõrapelgust. Mida siis veel?

Kui lõpetaks õige igasuguse eufemismitsemise ja vaataks tõele näkku? Oma tegevust võidakse ilustada looduskaitse, rahvuslike huvide, esitatud projekti tasuvusuuringus olevate suurte prohmakate ja kõige muuga, ent mis on see sügav põhimotiiv, mis eiardite meeled ja mõtted liikuma paneb?

Kui mõtlema hakata, siis tänapäeva maailma tehnika osa lõi tööstusrevolutsioon. Vaimu andis renessanss, hoogu kihutas tagant valgustusajastu, ent mobiiltelefoni tõi inimese kätte just tolle revolutsiooniga alanud pööre inimkonna ajaloos. Ja juba toona sõditi paratamatuse vastu. Sõdijaiks olid ludiidid, keda juhtis nende kindral-kuningas Ned Ludd (võib olla ka müütiline, väljamõeldud tegelane), uusaja õilis Robin Hood. Nemad pühkisid maapinnalt minema tekkinud kodanluse kasumijahist sündinud manufaktuure ja sukavabrikuid, nad olid veendunud, et tehnika on meile needuseks. Nad pidasid püha partisanisõda kolm-neli aastat, kandsid maske ja hüüdsid üksteist varjunimedega, hävitasid tuhandeid masinaid. Viimaks, 1812. aastal viis valitsus Põhja-Inglismaale 12 000 mehest koosneva väe ning paljud ludiidid poodi üles.

Paneme tähele – tööorjad eelistasid ränkrasket käsitsitööd, progress tekitas hirmu.

Pean tunnistama, et minugi hing on kihvatanud, kui ma näpin mobla viimast varianti ega mõista, kuidas see funkab. Mille pagana pärast pean ma nii loll olema ja oma viletsaid veeringuid kaukavürstidest töösturite taskusse pistma niiviisi, et ma iga mõne aasta takka uue versiooni muretsen? Aga näe, ei saa edevusest lahti, ei kõlba ju ajast ja arust briketiga inimeste seas ennast näidata. Ja trendikultust aina kihundatakse ja kihundatakse. (Pakuksin selle sõna anglitsistliku-amerikanistliku puššima asemel.) Teadagi, kelle huvides. Ja kohe tuleb meelde, et juba Sokrates võitles kirjaoskuse ja platonliku maailmatark-olemise vastu, kahju, et ta sunniti mürki jooma. Pole meile uusi vigureid vaja, vanad ja käepärased on niigi töökindlad!

Miski inimkonna ajaloos ei kao jäljetult. Tänapäev on kaunis rikas uusludiitlikest liikumistest, nõnda et Rail Balticu vastased, ehkki paljud neist põlgavad Euroopa-sidemeid, pole oma rehetalus sugugi üksinda. Neid liikumisi on veidramaid ja vähemveidramad, üldjuhul austatakse Ned Luddi kui Jeesust, kes löödi risti. Ja prohvetiks on niisugune reaalne ja võimas autoriteet nagu Martin Heidegger, üks XX sajandi suurimaid filosoofe, kes pidas põllumajanduse motoriseerimist võrdseks inimeste hävitamisega gaasikambrites. Tema eelistas idülli ja loomulikku pussu vänge masinaleha asemel.

Neoludistlike õpetuste nimetused on juba paljuütlevad –  kristlik anarhism, antiglobalism, anarho-privitivism, anarho-individualism, freelancerism (vabakutselisus), deep ecology (süvaökoloogia). Ei jätku mahti nende sisusse süveneda, ent üldiselt seatakse eeskujuks lihtne ja loomulik elu, radikaalsemad suunad õhutavad sabotaaži progressiriugaste vastu. Mõned neist kuulutavad kõigi pahede allikaks televisiooni ja selle seisukohaga olen ma ilusti nõus.

Võibolla on õige, et tööstusrevolutsiooni algatas inimese surmatung ning võibolla liigume me selles sihis aina kiiremini ja kiiremini. Põrgutee olevat sillutatud väärt kavatsustega… Võibolla tahtis Ned Ludd (kui ta ikka olemas oli) tõesti inimkonda päästa.

Ainult et tehnoloogiline edenemine on paratamatus ning selle saaks seisma panna ainult niiviisi, et keelaks ühe seitsmest surmapatust – ahnuse (omandihimu).

Ajaloos on selliseid katseid tehtud. Lenin ja Trotski andsid käsu spekulandid turgudel kohapeal maha lasta, Feliks Edmundovitš Dzeržinski lõi vastavad üksused ja läks lahti verevalamiseks ning ülekohtu vastu sõdimiseks. Meie ei peaks loodavaid surmaeskadrone saatma esialgu turgudele (seda pärast), kõigepealt tuleks hävitada pangad ja ettevõtted.

Mida ma sellega öelda tahan? Aga seda, et paratamatuse vastu lihtsalt ei saa, karju või tagajalgadel püsti.

Miks siis tahavad need eurooplased siia raudtee rajada? Ikka ahnuse ja omandihimu surmapatu pärast. Ainult sellise täpsustusega, mida ei tunnista eales ükski ksenofoob. Asi on selles, et mida rikkam on su naaber, seda rikkam oled sa ise. Ja tema vaesus kisub alla sinugi jõukust. Näidet pole vaja kaugelt otsida – meilegi pudeneb üht-teist Soome hüvangust. Ja see seaduspära kehtib kaugemategi riikide vahel, nõnda et maa tuleb katta ökoloogiliselt puhaste magistraalidega.

Ilmselt ei õnnestu eiarditel Rail Balticu rajamist Eestis peatada, aga kui see juhtuks, ehitataks seesugune raudtee  niikuinii. Ikka surmapatu pärast, sest ilma selleta ei suuda me elada. Ainult et trass kulgeks kuskilt Peipsi tagant ja veondus elustaks sealset kärbunud majandust. Rööpad jõuaksid ehk Ust-Lugasse ning tulevikutunnel Soome läheks siis ka sealt.

Siis võivad mõned aktivistid kordaminekut nautida. Meie loodus on jäänud puutumata, meie sidemed Euroopaga on nõrgenenud, meil võidaks oma reheelamus rõõmsalt laulu lüüa – Mats alati on kange mees…

Selle kõigega ei taha ma öelda, et loodusest ei peaks hoolima. Väga peab. Kutsun üles just olema selles vallas veel kangemad naised ja mehed.