Venemaa siseministeeriumile alluva kiirreageerimisüksuse SOBR liige. Taustal portreed Tšetšeenia juhist Ramzan Kadõrovist (paremal) ja tema isast Ahmad Kadõrovist (vasakul), Tšetšeenia eelmisest juhist, kes sai 2004. aastal korraldatud atentaadis surma.

FOTO: SCANPIX

Tšetšeenias saavad kõik suurepäraselt aru, millistes tingimustes ja millises ühiskonnas nad elavad. Kui kohalikku valitsejat ja tema loodud süsteemi kritiseerida ei saa, siis kritiseeritakse Venemaad üldiselt. Räägitakse vabaduste puudumisest Venemaal, aga mõeldakse selle all Tšetšeeniat.

Käisin hiljuti Tšetšeenias. Kohtusin mitme ametnikuga. Nende jutt oli kohati väga üllatav, sest nad ütlesid välja asju, mida Venemaa riigiametnikud üldiselt praegusel ajal välja öelda ei julgeks. Ja nad ei palunud jääda anonüümseks. Poleks uskunud, et kuulen Tšetšeenias alljärgnevaid väiteid. 

Tšetšeenia valitsuse endine peamine ekstremismiekspert, kes juhib nüüd samateemalist fondi: «Kus te tänapäeva Venemaal näete, et võib vabalt välja tulla ja miitingu korraldada? Aga mis saab selles põhimõtteliselt halba olla, kui ma tulen välja ja ütlen, mis mulle ei meeldi?»

Tšetšeenia valitsuse religiooniasjade ekspert: «Neid (noori, kes liituvad islamiradikaalidega – J. P.) ei rahulda praegune olukord. Moskvas tulid selle olukorra vastu 12. juunil tänavatele tuhanded inimesed. See on protestivorm.»

Ramzan Kadõrovi nõunik: «Probleem on selles, et neil (noortel, kes liituvad islamiradikaalidega – J. P.) pole jäänud muud võimalust protestida.»

Loomulikult on kogu see jutt õige ka Tšetšeenia kohta, kuid konkreetselt nii nad öelda ei saa – sellepärast ütlevadki üldiselt Venemaa kohta.

Muidugi, Ramzan Kadõrovi valitsemise all on ja jääb Tšetšeenia üheks kõige diktaatorlikumalt juhitavaks regiooniks Venemaal, kus peamine seadus kõlab: Ramzan ütles nii. Kadõrovi ja teda ümbritsevat klanni ei julge keegi avalikult kritiseerida. Aga omavahelises vestluses ei hoia tšetšeenid, kui nad sind vähegi usaldavad, oma tundeid tagasi.

Tüdimus Kadõrovi loodud mitteametlikest praktikatest on üldine, nagu on üldine ka iroonia: «Ahmat läks mööda Ahmati-nimelist tänavat Ahmati-nimelisele staadionile vaatama Ahmati-nimelise jalgpalliklubi mängu.» See on viide Ramzan Kadõrovi isa Ahmat Kadõrovi isikukultusele ning selle viimasele näitele: kohaliku jalgpalliklubi Groznõi Tereki (lõpetas tänavu Venemaa meistrivõistlused viienda kohaga) ümbernimetamisele Groznõi Ahmatiks. Keegi ei imestaks, kui Ramzan laseks järgmiseks Groznõi ümber nimetada Ahmatbadiks.

Kadõrovi vastu ei mõtle muidugi keegi mässata, sest kõik saavad aru, et tema võimu peamine garant istub Kremlis. Selles mõttes käituvad tšetšeenid praegu nagu eestlased nõukogude ajal: omavahel urisevad, aga avalikult keegi midagi öelda ei tihka. Kui aga leidubki inimene, kes ütleb välja paljude mõtted ja kes selle eest vangi pannakse, siis avalikult ei julge teda keegi toetada. See kohandumine on meile kõigile, kellel vanust vähemalt 40 aastat, väga tuttav olukord.