Henrik Roonemaa: kõva mehe lahkumine

Henrik Roonemaa Foto: Peeter Langovits

Eelmisel nädalal astus ametist tagasi idufirma Uber tegevjuht Travis Kalanick. Kui see niimoodi ühe lausega kirja panna, ei tundu see just eriti tähelepanuväärne sündmus, aga täpselt seda ta oli. Kolmel põhjusel: kes lahkus, kuidas lahkus ja miks lahkus.

Uber on oma 69 miljardi dollari suuruse turuväärtusega praegu maailma kõige kallim idufirma. Kalanick omakorda on mees, kes on ühest väikesest äpist sellise hiigelsuure ettevõtte üles ehitanud. Ta on Uberi kaasasutaja, suuraktsionär, peamine visionäär, vaimne liider ja majakas. Tema lahkumist võib vabalt võrrelda Steve Jobsi omaaegse minema puksimisega Apple’ist, mis viis firma huku äärele, millest ta pääses ainult tänu Jobsi tagasitulekule 1997. aastal. Uber pole seega mingi suvaline firma ja Kalanick pole mingi suvaline tegevjuht, kellesuguseid ikka regulaarselt välja vahetatakse. Keegi ei tea, mis saab edasi ning kas uus juht, keda praegu veel polegi, suudab üleüldse sellist ettevõtet edukalt juhtida.

Miks selline erakordne sündmus siis juhtus? Tehniliselt võttes seetõttu, et Uberi investorid, riskikapitalistid, kes on paigutanud ettevõttesse kokku umbes kümme miljardit dollarit, sundisid ta lahkuma. Ise ta seda kindlasti ei tahtnud.

Kõige huvitavam kogu loo juures on aga see, miks riskikapitalistid Kalanicku välja viskasid. Lühidalt öeldes sai talle saatuslikuks naiste võrdse kohtlemise küsimus, sest kriitika firmas valitseva seksismikultuuri pärast sai meedias nii valdavaks, et investoritele tundus, et Kalanick ja tema poistebänd mängivad Uberi maine totaalselt maha ja nad jäävad selle paari testosteroonipommi tõttu oma Uberisse paigutatud kümnest miljardist dollarist ilma. Kasumist rääkimata. Süsteem aga selliseid apsakaid endale ei luba.

Ühes või teises firmas valitsev kultuur on ülimalt põnev nähtus. Firma DNA on miski, mida peaaegu ei tundugi olevat võimalik muuta, ükskõik kui palju sellesse panustada. Kultuur on miski, mis hõljub koridorides, on teinud pesa kontori kohvimasinatesse, lillepottidesse ja paberihunnikutesse ning levib nähtamatuna edasi isegi siis, kui kogu firma juhtkond välja vahetada. Ja muidugi algab see peast.

Kui veebruaris üks Uberis töötanud naine oma blogis kirjutas, kuidas ülemus talle seksiettepanekuid tegi ja personaliosakond igasuguseid valesid ettekäändeks tuues selle küsimusega tegelemast keeldus, haaras meedia sellest kohe kinni ja skandaalid muutusid Uberis lausa vaata et igapäevaseks.

Uberi kultuur on seksistlik. Tippjuhid eesotsas Kalanickuga viskasid intervjuudes ja esinemistes naisi alandavaid nalju, Kalanick ise nimetas ühes intervjuus Uberit lausa nimega «Boob-er», sest eduka firma juhiks olemine suurendas tema edu naiste hulgas. Kalanicku parem käsi Emil Michael üritas kinni mätsida Uberi tippjuhtide käiku kahtlase kuulsusega karaokebaari Lõuna-Koreas. Temagi on nüüdseks ametist prii.

Uberi asepresident Ed Baker jäi ühel firma üritusel Uberi naistöötajaga amelemisega vahele ja sai sule sappa. Uberi nõukogu liige David Bonderman suutis veel juuni keskel seksismiteemalisel nõukogu istungil visata nalja, et naiste lisandudes firma nõukogusse suureneb nõukogus loba hulk. Ja temagi pole enam oma ametis.

Keegi ei eita, et Kalanick on kõva mees. Nullist selline firma ehitada pole töö nõrkadele ja rumalatele. Aga tema lahkuma sundimine on märk sellest, et midagi on maailmas muutunud.

Eks ole, Urmas «peast rase» Somelar ja kõik onu Heinod?