Margit Sutrop: filosofeeriv minister

Margit Sutrop Foto: Margus Ansu

Filosofeeriv minister on haruldus, keda tuleb kaitsta, kirjutab Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, filosoofiaprofessor Margit Sutrop.

Platon arvas, et riiki peaksid valitsema filosoofid. Filosoofil on vabadus mõelda. Kuidas on aga lood ministriga? Kas ka tema võib oma peaga mõelda? Ja öelda avalikult välja, mida ta mõtleb? Kas demokraatliku riigi minister võib mõelda ja avalikult arutleda demokraatia ohtude ja piiratuse üle? Mina arvan, et võib küll.

Kodanik Rein Raud arvab, et ministril sellist vabadust pole. Raud ütleb (EPL 6.04), et ta on viimseni valmis kaitsma eraisik Jaak Aaviksoo õigust sõnavabadusele, aga ei saa nõustuda olukorraga, kus talle vastuvõetamatuid vaateid väljendab avaliku võimu kandja.

Liberalismi klassiku John Stuart Milli järgi on sõnavabaduse peamine õigustus see, et niimoodi on võimalik vääraid mõtteid päevavalgele tuua, kritiseerida ja ümber lükata. Ma küll ei näe, kuhu see vajadus ministrite puhul kaoks. Otse vastupidi, pean seda väga kasulikuks, et me teame, mida ministrid mõtlevad, ja saame nendega arutleda. Niisiis olen ka ministrite sõnavabaduse poolt.

Minu meelest on filosofeeriv minister haruldus ja ta tuleks võtta kaitse alla. Jaak Aaviksoo on viimastel aastatel väga huvitavalt arutlenud vabaduse ja vastutuse, rahvusluse ja demokraatia teemal. Mul on väga kahju, et tal pole aega olnud oma esseelaadseid kirjutisi raamatuna välja anda. Need vääriksid kindlasti ülelugemist ja läbivaidlemist.

Veelgi vähem teatakse Eestis seda, et filosofeeriv minister Aaviksoo on oma filosoofiliste sõnavõttudega äratanud ka laias maailmas tähelepanu ja sellega Eestit hästi esindanud.

Räägin ühest vahetust kogemusest, mille tunnistajaks ma ise olin. Arvan, et sellel sündmusel oli palju sarnasust olukorraga, kus Aaviksoo oma Diplomaatias trükitud loo ette kandis.

Umbes aasta tagasi oli mul au korraldada Brüsselis Euroopa Komisjoni peakorteris rahvusvaheline konverents globaalse mobiilsuse ja julgeoleku eetika teemal. Osalisi oli 21 riigist, teadlasi, poliitikakujundajaid, tööstureid nii Euroopast kui ka Hiinast, USAst, Indiast jm.

Üheks konverentsi peakõnelejaks oli Eesti kaitseminister Aaviksoo, kes pidas ettekande teemal «Kas demokraatlikud riigid on küberterrorismi suhtes haavatavamad?». Sõnavõtt tekitas suurt elevust. Nimelt väitis minister, et lisaks info ja kommunikatsioonitehnoloogiate laiale levikule teeb just vajadus kaitsta inimõigusi demokraatlikud riigid küberterrorismi ees kaitsetumaks kui ebademokraatlikud riigid.

Ebademokraatlikud riigid võivad võtta tarvitusele hulgaliselt selliseid meetmeid, mida demokraatlikud riigid ei saa oma julgeoleku kaitseks endale lubada. Nende hulka kuuluvad näiteks kodanike vabaduse piiramine, totaalne kontroll kodanike meelsuse ja nende liikumise üle internetis.*

Pahatahtlik lugeja võiks sellest mõtteavaldusest nüüd järeldada, et minister kaitseb autoritaarset riiki. Ja moraalijüngrid võiks jälle avaldada nördimust, et inimõigusi tahetakse porri tallata. Ent selline interpretatsioon oleks meelevaldne ega lähtuks sugugi sellest, mida Aaviksoo tegelikult öelda tahtis.

Võin kinnitada, et Euroopa Komisjoni peamajas, Berlaymontis, kus Aaviksoo oma ettekande pidas, tema sõnu niimoodi ka ei tõlgendatud. Tema arutlus tõsise eetilise dilemma üle äratas suurt huvi ja isegi imetlust.

Kusjuures vaimustust ei näidanud üles sugugi mitte need, kes õhkavad autoritaarsuse kehtestamise järele, vaid hoopis Euroopas kõrgetel kohtadel istuvad ametnikud ja poliitikakujundajad, kelle ülesandeks on seista hea selle eest, et inimeste põhiõigused, nagu vabadus ja privaatsus, oleksid kaitstud.

Kuulajad said aru, et Aaviksoo rääkis hüpoteetiliselt sellest, kui palju kergem oleks kaitsta inimeste julgeolekut, kui me ei elaks demokraatlikus riigis ega austaks inimõigusi.
Ta ei tahtnud sellega aga öelda, et me peaksime demokraatiast loobuma ja inimõigused ohverdama.

Ta juhtis poliitikakujundajate ja teadlaste tähelepanu sellele, millised on demokraatia riskid ja millist hinda me maksame oma kodanikuõiguste eest. Ta näitas, et turvalisus ja inimõigused ning privaatsus ja vabadus võivad sattuda omavahel konflikti ning et sõltuvalt olukorrast võib meil olla vajadus seada üks väärtus teisest kõrgemale isegi siis, kui peame neid kõiki oluliseks.

Ma arvan, et sama lugu on Aaviksoo artikliga ajakirjas Diplomaatia. See, et kaitseminister arutleb selle üle, kas rahva kaitsevõime ja patriotismi jaoks on paratamatult vajalik luua müüte ja toetuda pooltõdedele, ei ole samane üleskutsega teistele rahvastele valetada.

Ja veel vähem võib seda võtta üleskutsena, et valitsus oma rahvale valetaks, nagu Aaviksoo sõnu tõlgendatud on. Miski ei viita ka sellele, et Aaviksool oleks mõttes luua propagandaministeerium, mis hakkaks rahva kaitsevõime tugevdamiseks müüte looma.
Diskussiooni ajastus näitab pigem, et tuli pole põlema lahvatanud mitte juhuslikult, vaid keegi on tuha peale teadlikult ja hoolega puhunud, soovides meelega tulekahju esile kutsuda.

Kas selle taga on ühe suurkooli hirm kvaliteeti nõudva ministri ees või püha võitlus Machiavelli «Valitsejaga», teavad vaid diskussiooni algatajad. Erapooletud lugejad peaksid aga püüdma mõista, mida minister tegelikult öelda tahab.

Aaviksoo arutluse tagapõhjaks on tõdemus, et tänapäeva maailmas leiab aset infosõda ja riigid ei vaja seetõttu mitte nii palju relvi kuivõrd just psühholoogilist kaitset, et panna vastu propagandale ja igasugu mõjutusorganisatsioonide tegevusele.

See haakub kindralleitnant Ants Laaneotsa avaldusega kaitseväe 92. aastapäeva kõnes: «Vastase ja igasuguste Lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut», mida Aaviksoo tsiteerib oma ajaveebis 19.11.10.

Küllap on kindralleitnandil ja endisel kaitseministril õigus, et vajadus psühholoogilise kaitse järele on tänapäeva maailmas teravam kui kunagi varem. Aga milles see kaitse peab seisnema, selles üle tuleks alles tõsiselt arutada. Kas on ikka tõestatud, et enesekaitses on tugevamad just need riigid, mis püsivad müütidel ja religioossetel tunnetel, mitte ratsionaalsel tõeotsingul ja kodanike kriitilisel mõtlemisel?

Mina küll kahtlen selles, aga samas leian, et on suurepärane, et minister on selle teema tõstatanud. Sest vaid nii saavad vabariigi kodanikud valitsejatele oma arvamuse teatavaks teha, arutleda kollektiivse identiteediloome, moraalse rahvusluse ja kriitilise mõtlemise tähtsuse üle.

Kui piiraksime ministrite sõnavabadust, piiraksime ühtlasi ka kodanike mõttevabadust, sest nii puuduks neil ajend oma mõtete väljendamiseks. Seega ei tohiks me keelata ministril oma peaga mõtlemist, isegi kui tema mõtted tunduvad meie moraalinärvi proovile panevat.

* Viidatud ettekannet saab lugeda konverentsi raportist kodulehelt www.riseproject.eu.