:format(webp)/nginx/o/2017/06/21/6805647t1h2fb1.jpg)
/nginx/o/2017/06/21/6806161t1h1ce4.jpg)
Mõnedki tegevused, mida suures osas maailmas peetakse täiesti tavaliseks, näiteks sportimine, valmistavad Iraanis naistele tänini tõsist raskust, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Deakini Ülikooli teadlane Azadeh Davachi.
Azadeh Davachi: islamistliku Iraani naised ihkavad õigusi, tööd ja kohta laua taga (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2017. aasta Iraani presidendivalimiste teemade seast puudusid naisi puudutavad küsimused sootuks. Kui selleks mitte pidada juhtiva konservatiivse kandidaadi Ebrahim Raisi sõnumit, et tema valitsus seaks sihiks tõsta naisterahva väärikust perekonnas, sest naised peavad olema «head emad ja abikaasad».
See erineb tunduvalt 2009. aasta juuni presidendivalimistest, mille eel kaks reformimeelset kandidaati toetasid naiste õigusi.
Nüüd, mil president Hassan Rouhani on suure ülekaaluga veel neljaks aastaks ametisse valitud, on eriti tähtis mõelda, mida tähendab tema võit Iraani naistele. Rouhani on leidnud laialdast toetust Iraani linnaelanike, keskklassi, noorte ja naiste seas.
/nginx/o/2017/06/21/6806193t1h67d2.jpg)
Aktivistid saadeti valimiste ajal trellide taha
Iraani aktivistid püüdsid valimiskampaania ajal korduvalt seda teemat tõstatada. Mitu nädalat enne valimisi, 6. mail, tegi ligemale 180 naist, nende seas niisugused ajakirjanikud, vaimuinimesed ja kauaaegsed aktivistid, nagu Noushin Ahmadi Khorasani, Minoo Mortazi, Fatemeh Sadeghi ja Fatemeh Govarayee, avalduse, milles esitati nõudmised Iraani järgmisele presidendile.
Nende seas leidus nõue kaasata naisi rohkem riigi majandusellu, tühistada diskrimineerivad seadused, toetada jõulisemalt naiste sportimist ning suurendada kvooti, nii et naistele kuuluks valitsuses vähemalt 30 protsenti kohtadest.
Seda avaldust ei pandud peaaegu tähelegi, osaliselt ka seepärast, et valimiseelsetel kuudel üritati aktiviste igati maha suruda, pidades neid pikalt kinni, saates kohtu ette ja mõistes kauaks ajaks vangi.
Kõik kuus kandidaati lubasid kampaania ajal luua töökohti ja vähendada vaesust, kuid naiste ühiskondlikku, majanduslikku ja poliitilist seisundit peaaegu e puudutatudki.
/nginx/o/2017/06/21/6806179t1h21a6.jpg)
Rahvusvaheline kodanikuühiskonna tegevusvõrk leidis 11. mail valimiste esimest teledebatti analüüsides, et naiste kohta esitati üksainus küsimus, millele vastamiseks oli aega kaks mitutit. Ja seegi küsimus puudutas naiste osa perekonnas.
Teises debatis käsitles Raisi liitlane ja ka ise varem kandideerinud Teherani linnapea Mohammad Bagher Ghalibaf üksikemasid ja puuetega laste üleskasvatamise raskusi. Kuid ta keskendus laste toetamisele, tõstmata esile asjaolu, et nende emad vajavad selleks rahalist abi.
Teheranist pärit naisparlamendisaadik Parvaneh Salahshouri küsis selle peale intervjuus ajalehele Shahrvand: «Kuidas läheb küll nii, et ühiskondlike teemadega tegeldakse, aga poole ühiskonna nõudmisi ei võeta arvesse?»
Salahshouri kritiseeris riiklikku ringhäälingut, aga tema sõnad puudutasid ka kandidaate, osutades sellele, et sooteemat käsitlevaid arutelusid pelgalt perekonnaga piirates näitavad mehed üles põlastust naisi tõeliselt puudutavate probleemide vastu.
Naiste raske elu Iraanis
Naiste diskrimineerimine on Iraanis jätkuvalt üldlevinud. Iraani naistele ei anta hooleõigust lastele, neid kohustatakse loori kandma ja seadused ei takista piisavalt koduvägivalda. Pärimisegi puhul saab mees kaks korda rohkem kui naine.
Iraani naised on väga hea haridusega. 2013. aastal moodustasid nad 60 protsenti ülikooli sisseastujatest. Kuid neil on väga suuri raskusi töökoha leidmisega.
/nginx/o/2017/06/21/6806169t1h3c40.jpg)
Ametlikult ulatub tööpuudus umbes 12 protsendini, aga naiste puhul võib see olla isegi 20 protsenti.
Samuti saavad naistöötajad vähem palka kui mehed, eriti tehastes, nii et paljud naised peavad võtma vähemalt kaks töökohta, et ots otsaga kokku tulla.
Üha rohkem kehva sotsiaalmajandusliku taustaga naisi on otsustanud suurema raha teenimiseks asuda pakkuma seksiteenuseid, olgu internetis või tänaval.
Mõnedki tegevused, mida suures osas maailmas peetakse täiesti tavaliseks, näiteks sportimine, valmistavad Iraanis tänini tõsist raskust. Naisi ei lubata staadionile koos meestega, ehkki Iraani naissportlased on saavutanud rahvusvahelistel võistlustel märkimisväärset edu.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/21/6806165t1h7852.jpg)
Üksikud lootusekiired
Leidub siiski üksikuid lootusekiiri. Iraani ärinaisi on viimastel aastatel edu saatnud paljudes majandussektorites alates teadusmahukatest äriteenustest ja jäätmemajandusest kuni loomakasvatuseni.
Naised on olnud võidukad isegi poliitilisel rindel. 2016. aasta mai parlamendivalimistel valiti 290-liikmelisse esinduskogusse 17 naist, mis kujutab endast islamivabariigi ajaloo rekordit.
Käesoleva aasta linnavolikogude valimistel, mis toimusid samal päeval presidendivalimistega, osalesid naised ohtralt nii valijate kui ka kandidaatidena – viimaste seas oli neid peaaegu kuus protsenti rohkem kui aasta varem.
Naised kandideerisid isegi väikelinnades ning Iraani ühismeedias levisid laialdaselt naiskandidaatide pildid. Linnavolikogudel on oluline osa Iraani linnade elu igakülgsel kujundamisel ja paljud aktivistid julgustasid naisi valimistel osalema.
/nginx/o/2017/06/21/6806157t1h7ba5.jpg)
Naiste rohke osalemine ja asjatundlike naiste osakaal linnavolikogudes võib anda naistele tõelise võimaluse muuta midagi oma igapäevaelus. Kuid selleks vajavad nad ka toetust kõrgemalt poolt.
Kas seda suudab neile pakkuda Rouhani? Presidenti peetakse usuliselt mõõdukaks ning 2013. aastal väitis ta, et avab naistele ühiskondliku ja poliitilise sfääri. 2014. aastal kritiseeris ta isegi soolist diskrimineerimist ja avaldas poolehoidu soolisele võrdsusele.
Niisugused avaldused lähevad vastuollu kõrgeima juhi Ali Khamenei seisukohtadega, kes püsib kindlal arvamusel, et naised peaksid esijoones pühenduma kodule ning Iraan ei peaks soolistes küsimustes omaks võtma lääne vaateid.
Mõjukad vanameelsed kontrollivad Iraani
Esimesel ametiajal nimetas Rouhani valitsuskabinetti ja laiemalt valitsusse ka naisi. Naiste ja perekonna küsimustega tegelema määratud asepresident Shahindokht Molaverdi kasutas avanenud võimalust ära üleriikliku debati käivitamiseks sooprobleemide üle, mõistes hukka vanameelsed, kes ähvardasid meeste võrkpalli vaatavaid naisi.
7. veebruaril naisi ja arengut käsitlenud konverentsil kõnelnud president Rouhani sõnas: «Me peame uskuma naiste kohalolekusse ja võimetesse ning teadma, et meie maa naistel on oma osa teaduses, hariduses, majanduses, poliitikas ja kultuuris täpselt samamoodi nagu meestel.»
/nginx/o/2017/06/21/6806187t1h81f1.jpg)
Ometi tunnevad paljud Iraani naised, et Rouhani ei ole neid aidanud. Segregatsioon avalikus ruumis, sooline diskrimineerimine ja kõlbluspolitseilik suhtumine kestavad edasi ning president vaikis, kui valimiskampaania ajal vahistati naisaktiviste.
On väidetud, et Rouhanil pole kuigi palju ruumi manööverdada. Mõjukad vanameelsed kontrollivad Iraani olulisi poliitilisi struktuure, sealhulgas põhiseaduse kaitsenõukogu, mille öelda on viimane sõna islami väärtuste ja seaduste tõlgendamisel ja mis võib ka vetot kasutada. Jõulisemate reformide elluviimist takistab samuti parlamendi konservatiivne enamus.
Nüüd seisabki küsimus selles, kas Rouhani kasutab oma teist ametiaega ära uute võimaluste leidmiseks, et tulla vastu Iraani naistes põlevatele lootustele.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane