Peeter Koppel: turg ei rahuldu euroala puhul pooliku lahendusega

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Kui euroala ei liigu fiskaaluniooni poole, hakkavad turud ründama praeguste kaitsemeetmete ammendumisel nii bloki nõrgimaid liikmeid kui ka aeg-ajalt mingil moel ühisraha ennast, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Mõned asjad jäävad hästi meelde. Mäletan selgelt, kuidas mingi aeg enne seda, kui euro (Euroopasse) tuli, istusin ühel õhtul oma töölaua taga ega saanud koju minna, sest noore «valuutapoisina» oli vaja end harida ja sisustada õhtupoolikut lugemisega.

Loetavaks ajakirjaks oli suure tõenäosusega The Economist ning artikkel rääkis peagi saabuvast ühisrahast. Keegi, vanem härrasmees, keda küsitleti, paistis olevat uue ja huvitava valuutaeksperimendi suhtes väga skeptiline. See keegi oli mäletamist mööda küüniline praktik turgudel.

Ta esitas suhteliselt loogilise mõttekäigu, väites, et kui ühte valuutaalasse pannakse kokku Saksamaa ja Lõuna-Euroopa, siis tuleb «suur pahandus», kuna erineva tootlikkusega majandused ei saa ilma selgete fiskaalsete ülekandemehhanismideta ühte ja sama raha kasutada. Süsteem läheb lihtsalt tasakaalust välja ja ainus viis seda tasakaalustada oleks kindlad ülekandemehhanismid.

Põhimõtteliselt ütles (ilmselt) hallipäine härra välja, et ilma fiskaalunioonita – ehk olukorrata, kus rahaliiduga kaasneb senisest tugevam poliitiline liit ning ka ühine maksupoliitika ja keskne rahandusministeerium, pole ühisrahal väga pikka pidu. Lahendus on poolik.

Kriisid aitavad kaasa

Võib-olla poleks see artikkel mul nii selgelt meeles, kui see «suure pahanduse» stsenaarium poleks mõned aastad tagasi hakanud järk-järgult realiseeruma. Kreeka, kui selgelt kesise tootlikkusega majandus, oligi ühel hetkel käpuli.

Tunnistan, et imestasin, et kuidas see nii paljudele suure üllatusena tuli. Seda just n-ö valitsejaid vaadates, kes paistsid olevat aeg-ajalt päris ähmi täis olevat ja eelkirjeldatud ühisraha suurest veast mitte midagi teadvat. Tunnistan, olin hämmingus.

Alles hiljem selgitati mulle, et euro loomisel oldi tootlikkuste erinevuste poolt tekkivatest pingetest vägagi hästi teadlikud ning eeldati, et väikesed kriisid ja nendega tegelemine viivadki järk-järgult fiskaaluniooni tekkeni. Euro loomise hetkel poleks see (fiskaalunioon) olnud poliitiliselt teostatav ja see jäeti kõrvale.

Kuid mitmete väikeste kriisikeste asemel tuli üks ja suur ning just sellega ei oldud arvestatud.  

Kreeka päästeti ära ja Euroopa Keskpank pani euroala riigivõlakirjade turule sisuliselt käe alla. Kui seda «kätt» seal ei oleks, siis vaevalt, et keegi täie teadvuse juures laenaks Itaaliale kümneks aastaks vähem kui kahe protsendiga raha.

Ilma keskpanga abistava käeta, oleks me ilmselt ammuilma praegusest dramaatiliselt hullemas olukorras ning seda, mis raha me praegu kasutaks – pole õrna aimugi!  

Kreekasse veeti muuhulgas euroala lagunemise vältimiseks piltlikult öeldes suhteliselt jäme helesinine plastikust toru, mida mööda hakkas voolama raha. Aeg-ajalt viibutati Kreeka suunal hoiatavalt sõrme ning pandi käsi ähvardavalt (raha)kraani peale. Samas oli toru juba «ehitatud» ning kreeklased reformide teostamisel isegi üllatavalt tublid, muide.

Seega on väga ebatõenäoline, et seda «toru» hakatakse likvideerima ning aeg-ajalt uudistest läbilipsav «aga äkki» ei ole muud kui järjekordne väike etendus, et kreeklased viiks ikka reforme läbi.

Järk-järguline liikumine fiskaaluniooni suunas

Võib öelda, et Kreeka puhul on «toru» ehk ülekandemehhanism juba loodud. Ilmselt keeldutakse seda nii nimetamast.

Edasine areng tundub aga juba loogiline – järk-järguline liikumine fiskaaluniooni suunas. Ühised maksud. Ühised võlakirjad. Senisest tugevam poliitiline liit. Kõik see suurendaks liidu jõudu ja tähtsust globaalselt.

Turgude jaoks oleks ausalt ja ühiselt toimiv süsteem selgelt usaldusväärsem. Ilmselt on paljusid, kes tahaks selle mõttekäigu põhja lasta. Öelda, et ei saa. Pole poliitiliselt võimalik. Pole mingil muul põhjusel võimalik.

Siinkohal tahaksin meenutada seda, mis kõike ei olnud euroala võlakriisi kontekstis võimalik   ja mis siiski ära tehti.

Samas, kui minult küsida, kas mulle meeldib tihkemaks muutuv liit, (meie) vähenev suveräänusus ja (üha) suurem tsentraliseeritus, siis loomulikult mitte.

Samas finantsturge jälgiva inimesena leian, et täpselt, nagu polnud võlakriisi tulipunktis turud rahul millegi vähemaga kui (algselt võimatuks kuulutatud) mastaapne rahatrükk, pole turud rahul ka millegi vähemaga kui vajalike komponentidega rahaliit.

Vastasel korral hakkavad turud ründama praeguste kaitsemeetmete ammendumisel nii euroala nõrgimaid liikmeid kui ka aeg-ajalt mingil moel eurot ennast.

---

Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpetab ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.