Sirje Niitra: jaaniöö ootel

Sirje Niitra Foto: Postimees.ee

Sel nädalal elame kõik rõõmsas ootuses, sest ees ootab aasta ilusaim püha. Jaanipäev – aeg, mil kõrgeks kasvab rohi, kui kasutada sõnu tuntud laulusalmist, kui loodus on saavutanud oma kulminatsiooni ning kõik rohetab, õitseb ja lõhnab.

«Mida jaanipäeval teed?» on praegu üks levinumaid küsimusi tuttavaga kohtudes. Sest plaanid selleks tähtsaks nädalavahetuseks tehakse varakult. Õnnelikud on need, kes saavad maal elavatele sugulastele-sõpradele külla sõita. Ilus oleks enne siiski veenduda, et seal oodatud oleme, et meile on lõkke juures ruumi ja koht, kuhu peomelust väsinuna puhkama heita. Tasub küsida, mida kaasa võtta, sest keegi ei jaksa sööta-joota ootamatult kaela sadanud külalisi.

Eestis on palju kenasti korda tehtud külakeskusi, kus varakult jaanilõkkesse puid kantakse ja mille ümber jaanilaupäeval kogu külarahvas koguneb. Kindlasti on seal ka mõni pillimees, kes oma mänguriistast rahvalikud laulu- ja tantsulood välja võlub. Suuremad kogukonnad on noorte rõõmuks isegi bändi kohale kutsunud. Lastele on üles pandud kiiged, korraldatakse mänge ja nii on kogu perel tegemist.

Armunud otsivad jaaniööl metsast sõnajalaõit. Ja ehkki sõnajalg tegelikult ei õitse, on see hea põhjus korraks seltskonnast eralduda ja kahekesi olla. Jaaniõhtu ja -ööga seostatakse ka Eesti metsades suviti leiduvaid jaaniusse, kes öösiti lummavalt helenduvad, ja neidki on siis tore otsida.

Paraku leidub selliseidki, kellele jaanipäev on lihtsalt üks paljudest põhjustest ennast ükskõik kus – soovitavalt ikka kaunis looduses – täis juua, lällata ja ringi kakerdada. Kui seda tehakse kusagil eraldatud kohas omaette olles ja teisi häirimata, siis on see lihtsalt rumal ja mõttetu, ent kui kuraasi täis mehepojad, aga vahel ka -tütred ukerdavad ühisel peoplatsil korralike piduliste ja laste seas, on see suisa kurjast. Turvameeste palkamiseks tavaliselt raha ei jagu, aga mõni julge mees platsil ikka leidub, kes sellised korrale võiks kutsuda.

Alati ei pea jaanimeeleolu tekitamiseks kärarikkale peoplatsile tõttama, võib ka oma koduhoovis paarist puuhalust väikese lõkke teha või hoopis küünlad süüdata. Tulle vaatamine rahustab ja tekitab hea meeleolu. Tore, kui saab sel õhtul istuda mõne kalli inimese seltsis, aga võib ka mõttes meenutada neid, keda enam ei ole.

On teada asi, et jaanipäevaks Eestis ilm ära keerab. Aga las keerab, kui tahab – meid see ei heiduta. Seda lugu kirjutades meenus mulle üks aastatetagune jaanilaupäev poja talus Tartumaal. Poeg oli perega sõprade juurde pidutsema sõitnud ja meie otsustasime ikka sellestsamast maale mineku kihust haaratuna tema põllul lõket teha.

Kutsusime ka sõbranna koos mehega kaasa. Paraku sadas terve õhtu nagu oavarrest. Nägime kurja vaeva, et leek üles saada, aga kui lõke oli süttinud, seisime selle juures, vihmavarjud pea kohal, ja olime õnnelikud. Nüüd, mil üks meie seast lahkunud on, toob see meenutus pisara silma.