Ago Pajur: nii lahutas Eesti end Venemaast

Tartu Eesti tagavarapataljoni protestimeeleavaldus Tartus 21. novembril 1917 Eesti Maanõukogu toetuseks. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Eesti riigi sünni juures mängis üliolulist rolli maanõukogu, mille esimesest kokkusaamisest möödub õige pea täpselt sada aastat, meenutab ajaloolane Ago Pajur.

Eesti esimene parlament. Seda nimetust on aegade jooksul omistatud mitmele suurele ja olulisele foorumile: esimesele põllutöökongressile (1899), rahvaasemike koosolekule (1905), autonoomianõupidamisele (1917). Kuna aga kõik need tegutsesid vaid mõne päeva ja olid moodustatud üpris juhuslikul viisil, võib esimeseks tõeliseks enam-vähem demokraatlikel alustel valitud rahvaesindajate koguks pidada aastail 1917–19 tegutsenud maanõukogu.

Maanõukogu asutati Venemaa ajutise valitsuse 30. märtsi (12. aprilli) määruse põhjal, millega loodi eeldused Eesti autonoomiaks. Esialgu kandis see nimetust Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu ning oli mõeldud kohalike probleemide lahendamiseks, samas kui olulised seadused tulid endiselt Peterburist.

Maanõukogu valimised leidsid aset mitmes järgus. Alustuseks valisid 23. mail kõik vallad oma esindajad (valijamehed), kes astusid 24.–25. juunil kokku maakondlikeks valimiskogudeks ning valisid endi seast saadikud nii kubermangu maanõukogusse kui ka kohalikku, maakondlikku maanõukogusse. Linnade esindajad jõudsid kubermangu maanõukogusse märksa hiljem – ajavahemikus augustist kuni oktoobrini, st alles pärast seda, kui olid toimunud valimised uutesse linnavolikogudesse. Maanõukogu avakoosoleku ajaks oli selle liikmeks valitud 42 rahvaesindajat, oktoobris kasvas nende koguarv 62ni.

Mehed, kes sillutasid teed Eesti rahvuskubermangule. Ülevalt vasakult Otto Strandmann, Jüri Vilms, Jaan Raamot, Jaan Poska, Konstantin Päts, Jüri Jaakson. Foto: Olaf Esna erakogu

Poska: algab uus ajajärk!

Maanõukogu astus kokku 1. (14.) juulil 1917 Tallinnas Toompea lossi valges saalis, kuhu  peale rahvasaadikute kogunesid ka toonased prominendid (kubermangukomissar Jaan Poska, abikomissar Jüri Jaakson, Peeter Suure merekindluse komandant Pjotr Leskov jt) ning hulk pealtvaatajaid. Koosoleku avas Jaan Poska sõnadega: «Tänasest päevast algab meie kodumaa elus ja ajaloos uus tähtis ajajärk. Uks, mis sada-aastate jooksul seitsme pitseri taga meie ees kinni seisis, on täna lahti läinud ja terve rahva esitus astus temast sisse, et maavalitsemist oma kätte võtta.»

Seepeale lauldi ühiselt «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», hüüti kooris hurraa Vene revolutsioonile, kuulati ära admiral Leskovi tervitus ja langetati esimene põhimõtteline otsus: võtta maanõukogu asjaajamiskeeleks eesti keel. Järgnevalt seati ametisse maanõukogu juhatus. Selle esimehe valimisel jäi Konstantin Päts ühe häälega alla kodumaal suhteliselt vähetuntud Peterburi gümnaasiumiõpetajale Artur Vallnerile, kelle selja taga seisid vasakmeelsed.

Artur Vallner Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Kuivõrd erakonnad olid alles loomisjärgus, jagunes maanõukogu kaheks suureks blokiks: demokraatlikuks ja sotsialistlikuks. Esialgu oli saadikute arv mõlemas rühmas enam-vähem võrdne, kuid jätkuv revolutsioon süvendas pahempoolseid meeleolusid ja vasakmeelsed saavutasid peagi väikese ülekaalu. See suurenes märkimisväärselt pärast linnadest valitud rahvasaadikute lisandumist.

Ainuüksi vasakäärmuslike enamlaste esindus kasvas ühelt liikmelt viiele. Ühtlasi asendusid sügisel senised ebamäärased blokid erakondlike fraktsioonidega ning oktoobris valiti maanõukogu uueks esimeheks konfliktse ja ennasttäis Vallneri asemel advokaat Otto Strandman. Oma otsuste elluviimiseks kutsus maanõukogu ametisse täitevvõimu institutsiooni – maavalitsuse (esimees esialgu Jaan Raamot, hiljem Konstantin Päts), mille osakondi võib hea tahtmise korral näha hilisemate ministeeriumite eelkäijatena.

Valimis- ja maksuseadused

Maanõukogu alustas kohe tormilist tegevust. Esimeste vastuvõetud otsuste hulka kuulusid valimisseadused, sest ees seisid linna- ja vallavalimised, kuid senised valimisseadused olid uue aja vaimule selgelt jalgu jäänud. Seejärel jõudis järg maksuseaduste kätte, sest maanõukogu vajas kavandatavateks uuendusteks raha, kuid seniste maksude puhul polnud kohalike asutuste vajadusi arvestatud.

Ulatuslikke ettevalmistusi tehti Eesti oludesse sobivaima koolivõrgu, samuti tervishoiuasutuste võrgustiku kujundamiseks. Juriidiliselt keerukaks kujunes volituste ja varade ülevõtmine endise kubermanguvalitsuse ning Eestimaa ja Liivimaa rüütelkondade asutustelt. Kõige enam kulutas aga maanõunike aega, jõudu ja närve reageerimine päevapoliitika sündmustele. Üksmeele leidmine osutus väga keeruliseks, demokraatide ja sotsialistide seisukohad vastandusid pahatihti teineteisele ning kutsusid esile rohkesti konflikte.

Maanõukogu olulisimaks saavutuseks jäid tema ajaloolised otsused 15. (28.) novembril 1917. Nendega kuulutas maanõukogu end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestis ja deklareeris, et Eestis kehtivad ainult maanõukogu heaks kiidetud seadusandlikud aktid. Ühtlasi seati sihiks kutsuda võimalikult peatselt kokku Eesti asutav kogu. Need otsused tähendasid Eesti lahutamist Venemaast, ning nagu toonitas 1920.–30. aastatel mitu juhtivat õigusteadlast, juriidilises mõttes ka iseseisva Eesti riigi loomist (ehkki iseseisvuse deklareerimiseni kulus veel kolm kuud).

Tõsi, järgneva 12 kuu jooksul ei saanud maanõukogu avalikult tegutseda. Alguses keelasid selle ära oktoobripöördega võimu haaranud enamlased, hiljem Eesti hõivanud Saksa okupatsioonivägede juhtkond. Targu oli aga maanõukogu 15. novembril volitanud enda nimel tegutsema maanõukogu vanematekogu ja maavalitsust ning just need asutused moodustasid veebruaris 1918 Eestimaa Päästekomitee ja Eesti ajutise valitsuse ning koostasid iseseisvusmanifesti.

Paluti välisabi

Uuesti sai maanõukogu kokku astuda pärast ilmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppemist. Järjekordne istungjärk sai teoks 20.–27. novembril 1918, st vahetult enne Vabadussõja puhkemist. Just neil päevil võeti vastu hulk otsuseid, mille najal algas Eesti omariikluse tegelik ülesehitamine. Kuna ees seisid Asutava Kogu valimised, siis andis maanõukogu oma seadusandlikud funktsioonid üle ajutisele valitsusele, kavatsedes rohkem enam mitte kokku tulla. Kuid elu tegi plaanidesse omad korrektiivid.

Vabadussõja algusjärgus näis, et Eesti Vabariik ei suuda end sissetungiva Punaarmee vastu kaitsta. Arutamaks kujunenud olukorda ja otsimaks sellest väljapääsu, kutsuti 27. detsembril 1918 kokku maanõukogu erakorraline koosolek.

Maanõunike, nagu ka suurema osa eesti rahva meeleolu olid äärmiselt pessimistlik. Vaid üksikud püüdsid näha pilkases pimeduses õrnagi lootusekiirt ning isegi mõne päeva eest rahvaväe ülemjuhatajaks nimetatud Johan Laidoner arvas, et Soomest peagi saabuvate vabatahtlike abiga õnnestub ehk punaste edenemine seisma panna, kuid võõrvägede väljalöömiseks on ilmtingimata tarvilik sõjaline välisabi.

Sellises meeleolus koostas maanõukogu mitu pöördumist maailma avalikkuse ja juhtivate demokraatiate poole, selgitades Eesti seisukorda ja paludes abi. Suurbritannia valitsusele tehti koguni ettepanek võtta Eesti oma protektoraadi alla ja saata siia lisaks Briti laevastikuüksusele ka maavägesid.

Õnneks osutus maanõukogu pessimism liialdatuks ning 1919. aasta esimestel päevadel aset leidnud murdelahingutes peatas rahvavägi Punaarmee, haaras initsiatiivi ning kihutas veebruari alguseks vaenlased Eestist välja. Sõjalise olukorra paranemine tõi aga kaasa uued probleemid.

1917. aasta revolutsioonilises eufoorias valitud vasakmeelsed omavalitsused polnud põrmugi rahul ajutise valitsuse ja sõjaväevõimude radikaalsete sammudega. Ehkki nende sammude eesmärk oli riigi siseolukorra kindlustamine ja efektiivne võitlus Venemaa huvides tegutseva kommunistliku liikumise vastu, nägi mitu omavalitsustegelast selles kõiges oma võõrandamatute õiguste piiramist. Seetõttu laekus maanõukogule hulk kaebusi valitsusametnike ja sõjaväelaste tegevuse kohta. Eriti kasvas kaebuste arv pärast pööret Vabadussõjas, mil otsene hädaoht riiklikule iseseisvusele vähenes.

Säärases olukorras kutsuti kokku veel üks maanõukogu erakorraline istungjärk, mis peeti ära 1.–6. veebruaril 1919. Sotsiaaldemokraatide ja esseeride algatusel kritiseeriti seal teravalt valitsuse esindajate, sõjaväevõimude ja sõjaväljakohtute väidetavalt ebaseaduslikku tegevust. Vasakpoolsete kriitikaga ühinesid mõnedki teiste erakondade esindajad ja osaliselt koguni maanõukogu juhatus.

Kuna süüdistustest paistis selgesti silma usaldamatus valitsuse ja sõjaväevõimude vastu,  teatasid nii ajutine valitsus kui ka ülemjuhataja tagasiastumisest. Sedavõrd drastiline reaktsioon sundis rahulolematuid tagasi tõmbuma: kriitika muutus märksa vaoshoitumaks ja konstruktiivsemaks ning mitmest süüdistusest loobuti.

Märkimisväärne roll

Ado Birk Foto: sakala.ajaleht.ee

Usaldushääletusel saavutas valitsus kindla võidu ja jätkas tegevust, nagu ka ülemjuhataja. Tõsi, valitsuse koosseisus tehti mõningad muudatused ja sotsiaaldemokraadid lahkusid koalitsioonist, asudes opositsiooni. Ümber valiti ka maanõukogu juhatus: opositsiooni rünnakuid toetanud maanõukogu esimees Ado Birk asendati Kaarel Partsiga.

Pärast veebruarikuist erakorralist istungjärku maanõukogu enam ei kogunenud ja 23. aprillil 1919 alustas tema asemel tegevust asutav kogu. Vaatamata puudustele ja vigadele oli maanõukogu roll Eesti iseseisvumisel vägagi märkimisväärne ning just maanõukogus omandasid Eesti poliitikud esimesed riigijuhtimise kogemused.