N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andrei Kuzitškini kiri valitsusele: Eesti hinnakriis algab laosest Eesti ministrite peas

Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškini kiri valitsusele: Eesti hinnakriis algab laosest Eesti ministrite peas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab, kuidas ta on hiilivat hinnatõusu omal nahal tunda saanud ning jagab valitsusele paar majandusalast õpetussõna.

Pärast seda, kui ilmus minu artikkel Keskerakonna juhitava valitsuse kavandatud maksureformi ränkadest tagajärgedest Eesti majandusele, sain kirja lausa kolmest ministeeriumist.

Üks minister küsis päris otse: «Härra Kuzitškin, mispärast te meid kohe sugugi ei armasta?» Otsustasin vastata ajakirjanduse kaudu. Ja vastata nii: «Armastan teid kõiki. Igaüht teist eraldi. Aga mulle ei meeldi see, mida te koos teete.»

Tõepoolest, mulle meeldis väga endine rahandusminister Sven Sester. Ta hurmas vahetuse ja sarmiga. Mäletan tema valimiseelseid kampaaniamaterjale, milles härra Sesterit kujutati koos lapselapsega, kes küsis: «Vanaisa, aga miks sul nii suur nina on?» Aga kui lapselaps küünitas vanaisa nina poole, siis härra Sester ise vedas päris selgelt ninapidi Eesti ärimehi, kes jälgisid õudusega, kuidas päevast päeva muutusid rahandusministeeriumi kehtestatavad reeglid.

Mulle meeldis väga kaitseminister Margus Tsahkna, kes oli kindlasti väga võimekas inimene, aga miskipärast ei sobinud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) uuele juhile.

Isegi peaminister Jüri Ratas meeldib mulle: ta on selline armsake ja tuletab sonimütsis väga meelde Moskva kunagist meeri Juri Lužkovi. Ka Ratase poliitilised avaldused ületavad julguse poolest Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) juhi Mart Helme väljaütlemisi Venemaa kohta. Aga siin on üks suur «aga».

Võin kätt südamele pannes kinnitada, et uue valitsuskoalitsiooni tegevus toob Eestile kaasa majandusliku katastroofi.

Hindade kasv sööb palgatõusu ära

Arvudest. Alustuseks pisut statistikat. Eurostati kinnitusel oli eurotsooni aastane inflatsioon aprillis 1,9 protsenti, mais aga aeglustus 1,4 protsendi peale. Ent Eestis oli mais inflatsioon 3,5 protsenti  – Euroopa Liidu kõrgeim.

Eesti palgad kasvavad samuti, aga kui 2016. aasta esimeses kvartalis oli kasv 7,3 protsenti, siis 2017. aasta esimeses kvartalis 5,2 protsenti.

Eesti Panga prognoosi järgi tuleb Eesti aastane inflatsioon 3,2 protsenti, sisemajanduse kogutoodangu kasv 3,5 protsenti, nominaalpalk aga kasvab 5,7 protsenti.

Niisiis tuleb peaaegu kogu Eesti majanduse kasv hindade kasvust, see aga sööb põhijoontes ära palgatõusu. Paraku on see prognoos hakanud juba tõeks saama. Tegelikkus on palju koledam, kui inimesed tahaksid ette kujutada.

Ostutšekid kõnelevad enda eest

Ostutšekid näitavad selget hinnatõusu.
Ostutšekid näitavad selget hinnatõusu. Foto: Andrei Kuzitškin

Vaadakem neid kaht tšekki. Sooritasin ühtede ja samade toiduainete ostud ühest ja samast Maxima poest üheksakuuse vahega. Ainult täpselt sama marki hapukoort ja marineeritud kurki ei õnnestunud osta, sest neid lihtsalt polnud poes, aga nende toodete teiste markide hinnad olid sisuliselt kattuvad.

Nagu näha, on ostuhinna erinevus 5,65 eurot. Tšeki väärtus on kasvanud 65 protsenti. Odavnenud on ainult leib ja sibul, see-eest piimatoodete hinnad on kasvanud kaks või enam korda.

Kusjuures sel suvel algas Eestis juba teine piimatoodete kallinemise laine. Nimelt tõusis meie maal piima kokkuostuhind hiljuti 40 protsenti.

Euroopa kvaliteedistandardid nõuavad, et piimatoodete valmistamisel asendataks taimsed rasvad piimarasvaga. See on suurendanud nõudlust piima ja koore järele, nende pakkumine põllumajandussektoris on aga vähenenud.

Seepärast võib ennustada, et või, piima, rõõsa ja hapukoore, juustu ja muude toodete, kus piimarasva rohkelt leidub, hind kasvab 1,5–2 korda.

Samuti olen täheldanud šokolaadi, kohvi, tee, seebi, hambapasta, pesupulbri hinna kasvu – ja need on teadagi kõige levinumad esmatarbekaubad. Magusad gaseeritud joogid muutuvad luksuskaubaks vähemalt vaesemate perede lastele, kelle eest Eesti uus pahempoolne valitsus muidu nii suurt hoolt kannab.

Usun, et ostjad juba tunnevad, kuidas nende rahakott poeskäiguga aina tühjemaks jääb. Nii et pered, kellele keskerakondlased lubavad kindlustada 500 täiendavat eurot aastas, on selle lisatulu juba sisuliselt kaotanud: Eesti galopeerivad hinnad, mille üle kurdavad isegi soomlased, on selle juba nullinud.

Aga kas Ratase valitsus näeb Eesti majandust ähvardavat hinnakriisi? Mulle tundub, et näeb, ainult ei tea, mida sellega peale hakata. Seepärast panevad ministrid ette kustutada inflatsioonipalangut, heites lõõmavasse lõkkesse juurde «bensiini» kõrgete toetuste ja palkade kujul.

Natuke majandusteadmistest

Siin tekib mul igati õigustatult küsimus: kas valitsuse liikmed on ikka üldse omandanud niisuguse aine nagu turumajandus? Kas meie ministrid on lugenud Milton Friedmani töid, kas nad tunnevad John Keynesi diskussioone Friedrich von Hayekiga?

On ju täiesti ilmne, et vaba turumajanduse tingimustes kannavad ettevõtjad igasuguse maksukoormuse tõusu edasi tarbijate õlule. Just Friedman kirjutas, et «kapitalism on hani, kes muneb kuldmune, aga sellele hanele tuleb süstida humanismi».

Igasuguse äriedu alus peitub maksimaalse tulu saamises minimaalse kuluga. See on lihtsalt majandusteaduse klassika. Riik võib koormata ärimaailma üha uute maksudega, aga sellisel juhul kolib ettevõtlus mõnda muusse riiki, kus maksud on väiksemad, või vähendab kulusid, kärpides töökohti ja palku. Kasvavate kulude kompenseerimiseks aga tõstetakse kaupade ja teenuste hinda.

Voilà – selline ongi elu ise, kuni kapitalistlik «hani» ei ole muudetud humanistiks.

Keynesi retseptid Eestile ei sobi

Omal ajal suundusid ettevõtjad kõrgete maksude pärast Prantsusmaalt Saksamaale, mis tõi kaasa majandusliku seisaku, poliitilised vapustused, valitsuse ja majandusarengu paradigma vahetumise.

Või kui tuua päris värske näide: Skandinaavia suurim pank Nordea teatas pärast Rootsi valitsuse otsust kehtestada uus pangamaks, et kaalub peakorteri üleviimist Stockholmist Helsingisse. Rootsi valitsusel on samal ajal vaja erakordselt palju raha inimeste sotsiaaltoetuste tagamiseks.

Kõik teavad, et Rootsi kuningriik on tõeline sotsialismikants, kus pahempoolsed erakonnad on peaaegu katkestuseta valitsenud väga palju aastaid. Nüüd on siis tulemus käes: kõrge elatustase, kõrged maksud, kõrged hinnad ja suur hulk immigrante, kes on saabunud kõrgete sotsiaaltoetuste jahil.

Keskerakonna juhitav Eesti valitsus kavatseb astuda sellele samale suurepärasele teele: tõstame aga meie maa vaeste kodanike heaolu. See on suurepärane eesmärk, äärmiselt tore siht, ainult et mitte eriti värske.

Nüüd aga küsimus suurele ringile: mille arvelt kavatsetakse vaeste heaolu tõsta? Valitsus vastab: rikaste ja ettevõtluse maksustamise arvelt. Vaat sulle säh!

Eesti pahempoolne valitsus on veendunud, et majandust saab edendada nõudluse stimuleerimise ja riiklike investeeringutega. Nimelt seda pakkus omal ajal välja Keynes. Ent Hayek tõestas, et äri areneb edukamalt seal, kus riik majandusse ei sekku.

Keynesi retseptid Eestile ei sobi, sest siin ei ole emissioonikeskust, me ei saa erinevalt Rootsist trükkida oma raha. Seepärast tuleb riiklikeks investeeringuiks raha võtta riigikassast, kaapides sealt välja kõik reservid, mis jõudsid koguneda reformistide pikkade valitsusaastate jooksul.

Eelarves on juba auk ja defitsiit, mis praegu on küll puhtalt tehniline, aga kui reservid lõpevad, siis muutub see igati reaalseks. Kes ja kuidas peaks siis seda auku täitma hakkama, ei ole selge.

Laos majas algab laosest selle elanike peas

Ent keskerakondlased ja nende liitlased paistavad olevat täis otsusekindlust. Näiteks süüdistas tervise- ja tööministri nõunik Igor Ljapin telekanali ETV+ eetris reformierakondlasi selles, et nood on seadnud oma majanduspoliitika sihiks kasumi ja ettevõtluse, peaksid aga seadma elanike sotsiaalse kaitse.

Sellise sõnavõtu järel tuleks see noormees koos kogu kolaga kohe ministeeriumist välja tõsta täieliku ebaprofessionaalsuse ja võhiklikkuse tõttu.

Ministri nõunik ei saa aru isegi kõige elementaarsematest asjadest: just ettevõtlus tekitab ühiskondlikku heaolu. Normaalse riigi ülesanne on luua tingimused, milles ettevõtlus saaks areneda ja ettevõtete tulu kasvaks. Siis saab ka «korjata saaki» maksude kujul ja nende abil hakata lahendama sotsiaalseid probleeme. Kui ettevõte areneb edukalt, kasvavad ka ettevõttes töötavate inimeste palgad, suureneb sotsiaalmaksude osa. See ongi tõhus ja toimiv sotsiaalne kaitse.

Nagu öeldakse: kes on tugev, teeb tööd, kes on vaene, selle eest kantakse hoolt. Inimesele tuleb anda kala asemel õng, sest muidu muutub sotsiaalne infantiilsus riiklikuks probleemiks. Neid lihtsaid tõdesid mõistavad isegi majandusteaduse tudengid, aga paistab, et Eesti ametnikele käivad need üle jõu.

Olgu peale, see oli lõppeks mingi ministri nõunik, kes nägi pealegi Reformierakonna valitsuse häda selleski, et peaministril Taavi Rõivasel olid Euroopas ringi sõites jalas eri värvi sokid – jah, sedagi rääkis härra Ljapin avalikult.

Aga ka ettevõtlusminister Urve Palo tõrjus ettevõtjate taotluse loobuda aktsiisi tõstmisest. Ministri sõnul olevat ärimaailma esindajate teade, et nad on sunnitud töökohti koondama, kõigest püüe valitsust hirmutada. Kus alles ütles! Ja mina arvasin veel naiivselt, et ettevõtlusministri asi on ettevõtjaid toetada. Tuleb välja, et Eestis peavad ettevõtjad ettevõtlusministeeriumit ohuks pidama.

Mihhail Bulgakovi kuulsa jutustuse «Koera süda» tegelane professor Preobraženski ütles, et laos majas algab laosest selle elanike peas. Ah, kui aktuaalselt kõlab see tänases Eestis: keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid, keda valdavad pahempoolsed sotsiaalse õigluse ideed, lammutavad innuga majanduslikku vundamenti, millele toetub kogu Eesti heaolu.

Toimetaja märkus: sõna «laos» tähendab eesti keeles kokkuvarisemist, lagunemise seisundit.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Märksõnad
Tagasi üles