Juhtkiri: 82 000 kadunud hinge

Ravikindlustamata inimesed... Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Eesti peaks kaaluma üldise ravikindlustuse kehtestamist

Hoolimata hiljutistest edulugudest, mis räägivad kiiresti arenevast majandusest, seisab Eesti silmitsi omalaadse paradoksiga: ehkki töötuks registreeritute arv on viimaste kuude jooksul kümmekonna tuhande võrra vähenenud, ei ole samal ajal suurenenud nende hulk, kes tööandjalt tervisekindlustuse saavad. Vastupidi: tervisekindlustusega inimeste arv aina kahaneb.

Praegu on selliseid inimesi 82 000. Mõne viimase aasta jooksul on lisandunud 30 000 inimest, kellel õigust Eestis tasuta arsti juurde pääseda ei ole.

Umbes sama palju inimesi, kui elab Põlvamaal. Kes need inimesed on ja mis põhjusel nad ravikindlustusest ilma on jäänud, sellest ei tea riik midagi. Nende hulka võivad kuuluda nii pikaajalised töötud ehk heitunud, välismaale läinud või siinsamas Eestis «mustalt» töötavad inimesed. Palju on nende seas tegelikke hädalisi, ei tea keegi.

See on kõnekas fakt, mis räägib sellest, et me ei ole praegu suutelised tagama kõigi inimeste juurdepääsu elementaarsele arstiabile. Meditsiinis aga kehtib riigi vaatenurgast vaadatuna lihtne reegel: mida varem tõbe ravima hakata, seda väiksemad on kulutused.

On paratamatu, et need, kes saavad vaid vältimatut abi, pöörduvad arsti poole sageli liiga hilja. See tähendab tavaliselt ka seda, et nende ravimine läheb haigekassale tunduvalt kallimaks. Rääkimata sellest, et inimese enda jaoks tähendab arstiabi saamata jäämine nii kehalisi kannatusi kui hingelist alaväärsust.

Ehkki võimalust tagada kõigile Eesti elanikele üldarstiabi on kaalutud korduvalt, ei ole see plaan siiani teostunud. Tõsi, leidub omavalitsusi, kes on selle koorma enda kanda võtnud. Kuid neist ilmselgelt ei piisa ulatuslikuma probleemi lahendamiseks.

Kõigile riigi elanikele kehtiv ravikindlustus on kasutusel enamikus OECD riikides, teiste hulgas näiteks Soomes, Rootsis, Tšehhis, Kreekas. Eesti on jõudnud olukorda, kus tuleks samuti tõsiselt kaaluda kõiki hõlmava ravikindlustuse kehtestamist.

Loomulikult tähendaks see riigile lisakulutusi. Loomulikult tähendaks see veelgi pingelisemat riigieelarvet. Kuid väga tähtis on ka tulevikuperspektiiv ja tervisehädade ärahoidmine, mis tuleb odavam kui krooniliseks muutunud haiguse ravimine.

Ja kõike siin maailmas ei saa rahas mõõta. Veidi üle miljonilise rahvaarvuga riigi jaoks on 82 000 inimest väga suur arv. Kahtlemata keegi, kellega edasiste otsuste tegemisel arvestada.