Venemeelses Dnestri-äärses Moldova Vabariigis (edaspidi: Transnistrias) käärivad naabritevahelised pinged, kus ka Moskva ei varja oma selgeid huvisid, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: Venemeelses Transnistrias käärib (1)
20. juuni 2017, 14:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1992. aasta suvel pärast mõnekuulist intensiivset sõjalist konflikti Moldovast eraldunud kitsas ja piklik maatükk on sealsest omariikluse väljakuulutamisest saadik olnud vaatamata osapoolte pidevale teematõstatamisele siiski rahuvalvamise edulugu.
Omariiklusega on, nagu on. De facto on tegemist tõesti mitmete riigitunnustega moodustisega. Transnistrial on valitsus, valimistel valitud president, keskpank ja rahaühik (Transnistria rubla, mida mitte ükski riik ei vaheta) ja kaitsejõud.
Samas ei ole erinevalt Abhaasiast või Lõuna-Osseetiast seda pseudoriiki tunnistanud isegi emake Venemaa. Majanduselu sõltub aga praktiliselt eksistentsiaalselt Moskva toest.
Nii ei ole näiteks kogu Transnistria eksisteerimise ajal tulnud Tiraspoli (pealinn) võimudel tasuda kopikatki Vene gaasi eest, mida on riiki tarnitud hinnanguliselt kuue miljardi dollari väärtuses. Gazprom lihtsalt ei ole esitanud ühtegi arvet.
/nginx/o/2016/08/10/5707075t1h4d3d.jpg)
Küll aga kardab Moldova valitsus päeva, mil Vene energiahiid liidab Tiraspoli võimu all oleva territooriumi kütmise kulud Moldova enda ligi 500 miljoni dollarilise võlaga. Seetõttu on energiateemad regioonis vägagi teravad ning ülimalt poliitiliste alatoonidega.
Nii näiteks on Moldova poliitilistel põhjustel alustanud blokaadi elektrienergia tarnimisele Transnistria peamisest ekspordiallikast – Kutšurgani elektrijaamast samanimelisest monofunktsionaalsest asulast territooriumi lõunaosas, Ukraina ja Moldova piiride vahetus läheduses.
Parimatel päevadel tootis Kutšurgan kuni 85 protsenti Moldovas tarbitavast energiast. 1. aprillil 2017 sõlmis Moldova riiklik energiahiid Energocom lepingu Ukraina kompaniiga DTEK Trading ning Transnistrial jääb seeläbi saamata miljoneid dollareid hädavajalikku eksporditulu pikema perioodi jooksul.
Survemeetmed Transnistria vastu
Kuigi Moldova viimased presidendivalimised tõid pukki Moskvale esmapilgul sobiva kandidaadi, Igor Dodoni, siis peale diplomaatilise suhtluse taastamise pikkade aastate järel Tiraspoliga, ei ole esmalt Kremli-meelsena tundunud riigipea tegemised Kremlile meelepärased olnud.
Jah, Dodon on juba kahel korral võtnud ametlikult vastu Transnistria detsembris valitud nn presidendi Vadim Krasnoselski, kuid kahe mehe omavaheliste vestluste toon on olnud külm ja edasiviivaid arenguid veerandsada aastat kestnud külma konflikti lahenemise suunas toimunud ei ole. Pigem vastupidi.
Moldova on aastaid soovinud omada kontrolli Transnistria idapiiri üle Ukrainaga. Moldova peab seda – õigusega – enda riigipiiriks. Enne Ukraina konflikti koostöö Ukrainaga sel teemal ei õnnestunud, kuid alates märtsist 2017 on vastav koostöölepe Kiieviga jõustunud ja ajapikku võetakse Ukraina-Moldova piiril ette ühine piirikontrolli töövorm.
Eelkõige on tegemist selge sooviga saavutada kontroll Transnistria väliskaubanduse üle. Näiteks on Moldova juba kehtestanud sanitaarnõuded Transnistrias toodetud toiduainetele, nõudes neilt ekspordikõlblikkuse tõestamiseks Moldova tootetunnistusi ja sertifikaate.
Eelmisel kuul saatis president Krasnoselski Transnistria küsimustega tegeleva Venemaa eriesindaja Dmitri Rogozini kaudu Vladimir Putinile avaliku pöördumise, milles kirjeldab olukorda majandusblokaadina, mida see sisuliselt tegelikult ka on.
Transnistria võimude hinnangul võib blokaad tähendada ligi 36 miljoni euro suurust puudujääki vabariigi eelarves (viiendik kogu eelarve mahust), 10 protsenti tööpuuduse kasvu ning kirjas ei puudu sõnad nagu «väljapressimine», «humanitaarkatastroof» ja «inimtekkeline näljahäda».
Lähimate kuude jooksul peaks selline piirikontrolli süsteem rakenduma kõigis kolmeteistkümnes Transnistriat ja Ukrainat ühendavas piiripunktis.
Sellised survemeetmed ei jää vastuseta.
Mastaapsed õppused Transnistrias
Venemaal on Transnistria territooriumil ligi 1200 sõjaväelasest moodustatud rahuvalvejõud.
Seni on piiriküsimusi regioonis ohjanud Venemaa, Transnistria ja Moldova ühiskomisjon.
Moldova ja Venemaa omavaheliste pingete kasvamisel on aeg-ajalt vastastikku ametnikke või diplomaate välja saadetud, kuid seekord läks Moldova võim nii kaugele, et saatis riigist välja kaks ühiskomisjoni kuuluvat venelasest liiget.
Sellele Moskva veel vastata ei ole jõudnud. Küll aga on viimase kolme nädala jooksul rahuvalvejõud pidanud Transnistrias intensiivseid sõjaväeõppusi, mille käigus on harjutatud päevaseid ja öiseid manöövreid, kergliikurite hävitamist granaadiheitjatest.
Samuti harjutati terroristlike rühmituste kõrvaldamist ja pantvangide vabastamist. Varasematel perioodidel ei ole Vene rahuvalvajad nii silmapaistvaid ja mastaapseid õppusi Transnistrias korraldanud. See on selge märk Venemaa valmisolekust ja heidutusest Moldova ja Ukraina suunal.
Oma pöördumises mainis Krasnoselski blokaadi hukutavat mõju vabariigi turismisektorile. Olgem ausad, Transnistriasse eksib aastas mõni tuhat välisturisti ja eriline kaotus see olla ei saa. Kuigi piirkond väärib siiski külastamist.
Vene raha sissevool on loonud olukorra, kus olmeline heaolu on piirkonnas parem kui Ukrainas või Moldovas, kuid Moskva toetuse kadumisel langeks riik kiiresti pöördumatusse kaosesse.
Veel mõni aasta tagasi leninlikkust ja sotsialismi lipukirjal kõrgel hoidnud kummaline moodustis annab suurepärase ajamasinliku tunde teemal «Tagasi Nõukogude Liitu!».
Soovitan külastada ja mõtiskleda, kas nõukanostalgia on ikka asjakohane. Transnistria lipuks on endine Moldaavia NSV lipp ning ülemnõukogu ja KGB hoone ees viipab helgesse tulevikku hiiglaslik seltsimees Lenin.