Marleen Allemann

FOTO: Erakogu

Paljud poliitikateadlased on juba 1970ndate keskpaigast alates väitnud, et parem-vasak-skaala on valimiste kontekstis, aga ka poliitikas üldisemalt muutunud aja jooksul „vananenuks“ ega oma enam eriti tugevat seletusvõimet. Heites pilgu mitmetele hiljutistele Läänes toimunud valimistele, võib aga öelda, et sotsiaalmajanduslik lõhe on omal moel justkui taas esile kerkimas. Kuidas see avaldub ja miks Eesti sellest tendentsist tõenäoliselt puutumata jääb, kirjutab TLÜ politoloogia magistrant Marleen Allemann.

Alles äsja ilmus Postimehes (14.06.17) Raul Rebase arvamuslugu, kus ta rõhutas juba üsna teada-tuntud tõdemust, et parem-vasak-skaala ei ole poliitikas enam määrav dimensioon.

Seejuures käis ta selle asemel välja hoopis edasi-tagasi-poliitika (ehk siis tuleviku- ja minevikuorientatsiooniga) kontseptsiooni, mis tõtt öelda näib siiski üsna segane ja reaalses poliitikaanalüüsis just mitte väga hõlpsalt rakendatav, kuivõrd üks erakond võib ju teatud teemade puhul olla edasi-, teiste puhul aga tagasisuuna esindaja.

Võtkem kas või Keskerakond, kes oma skepsisega e-valimiste suhtes on justkui tagasisuunas mineja, kuid Rail Balticu pooldamise ja tasuta ühistranspordi ideega edasisuunas mineja.

Rebase välja pakutud edasi-tagasi-jaotusest olulisem ja ka rakendatavam on sel juhul pigem teine poliitiline konfliktitelg, mille tugevat esilekerkimist sotsiaalmajandusliku vasak-parem-telje kõrval on tunnistanud ka tuntud poliitikateadlased.

Näiteks on Šveitsi politoloog Hanspeter Kriesi nimetanud seoses globaliseerumisega ja üleilmastumise «võitjate» ja «kaotajate» tekkimisega nn avatuse-suletuse-lõhe. Avatus tähistab siinkohal liberaalseid ja ka uuendusmeelseid eluhoiakuid, tolerantsust ja positiivset meelestatust globaliseerumise ja euro-integratsiooni vastu, suletus aga pigem konservatiivseid väärtusi, rahvuslikku suletust ja ka skepsist üleilmastumise tendentside suhtes.

Aina rohkem noori vasakpoolsete poolt

Seega võib küll öelda, et parem-vasak-skaala pole poliitmaastikul varasemaga võrreldes enam nii oluline ja seda varjutavad nn avatuse-suletuse-lõhe, kuid päris maha kanda sotsiaalmajanduslikku aspekti minu hinnangul siiski ei saa.

Nimelt on mitmetel viimastel valimistel eri riikides – nt USAs, Prantsusmaal ja Suurbitannias – ilmnenud huvitav fenomen, mis tõestab ilmekalt, et see, mil määral ja kuidas riigid heaolu tagavad, läheb inimestele endiselt korda.

Kui üldiselt võib väita, et klassipõhise hääletamise roll nimetatud riikides on aja jooksul vähenenud, siis hiljutisi valimistulemusi uurides kerkib esile omapärane suundumus, kus just eeskätt noorte valimiskäitumist vaadates on näha, kuidas nn avatuse-suletuse-telje kõrval on aina enam tõusetumas ka parem-vasak-dimensioon.

Nimelt on noored aina agaramalt asunud toetama ümberjagamist soosivat poliitikat ja suuremaid riiklikke toetusi, olles sotsiaalmajanduslikus mõttes seega üsna tugevalt vasakpoolsete hoiakutega.

Selle väite tõestuseks võib tuua näiteks USA viimased presidendivalimised, kus end ise demokraatlikuks sotsialistiks nimetav Bernie Sanders sai alla 30-aastastelt valijatelt enam hääli kui Hillary Clinton ja Donald Trump kokku.

Samamoodi kogus Prantsusmaa presidendivalimistel üllatuslikult lausa kolmandiku noorte häältest vasakradikaaliks tituleeritud Jean-Luc Mélenchon ja äsja toimunud Suurbritannia valimistel tõi noored valimiskastide juurde suuresti Jeremy Corbyni juhitav leiboristide partei. Kinnitamata andmetel toetas koguni üle 60 protsendi Ühendkuningriigi noortest õppemaksu kaotamist, suuremaid tudengitoetusi ja mitut teist hüve lubanud leiboriste, samas kui konservatiivide poolt hääletas vähem kui 30 protsenti 18–34-aastastest.

Noorte usk on kõikuma löönud

Üks peamisi põhjusi, miks lääne noorte eelistused on aja jooksul nihkunud parem-vasak-skaalal rohkem vasakule, on tegelikult üsna loogiliselt seletatav.

Nad pooldavad küll enamasti avatusele omaseid väärtusi ja hindavad mitmesuguseid globaliseerumise positiivseid mõjusid, nagu kultuurilist mitmekesisust ja vaba liikumist, kuid on seejuures muutunud skeptiliseks üleilmastumise majanduslike mõjude suhtes.

Nii ongi nende usk helgesse tulevikku üha enam kõikuma löönud. Kui vanasti olid noored tuleviku suhtes positiivselt meelestatud, siis praegu levib pigem pessimistlik hoiak.

Ka uuringud on näidanud nüüdisaja lääne noorte valdavat usku, et nende elu hakkab olema halvem kui nende vanemate põlvkonnal ja majanduslik olukord näib neile pigem ebakindel.

Olukorras, kus kvaliteetse hariduse omandamine käib paljudele lääne noortele üle jõu, stabiilse ja hästi tasustatud töö leidmine pole just kergeim ülesanne ning endale ei ole võimalik lubada eraldi eluaset, ei võrdu kapitalism noorte jaoks enam vabadusega.

On märkimisväärne, et USAs kui American dream’i («Ameerika unistus») sünnimaal toetab Harvadi Ülikooli uuringu kohaselt kapitalismi vaid 42 protsenti noortest.

Niisiis praegune asjade seis ilmselgelt noori ei rahulda ja heaolupoliitika on nende jaoks endiselt oluline, mistõttu on nad valdava neoliberaalse majandusmudeli kiuste oma vaadetelt ka vasakule liikumas, muutes majandusliku parem-vasak-dimensiooni poliitikas omal moel taas tähtsamaks.

Millesse usub «õige eestlane»?

Olgugi et nimetatud riikide näitel ehk laiemas mastaabis on parem-vasak-skaala seega justkui comeback’i tegemas, ei ole seda minu meelest näha Eesti kontekstis. Kusjuures seletusi, miks nii on, võib siinkohal leida mitu.

Esiteks on meie noorte poliitiline sotsialiseerumine suuresti toimunud perioodil, mil domineerisid neoliberaalsed poliitikad ning tugevalt korrutati seost nooruse, ettevõtlikkuse, majandusliku liberaalsuse ja edukas olemise vahel.

Kui mujal on see American dream’i mull pärast majanduskriisi üsna suure pauguga lõhkenud, siis siin näib veel kõige kiuste jätkuvat optimismi ja usku helgesse tulevikku.

Lisaks mängib oma rolli ka asjaolu, kuidas Eesti poliitikas on aastaid parempoolsust poliitstrateegilisel tasandil osavalt seotud rahvuslike ja venevastaste hoiakutega (nn vene kaardi fenomen).

See tähendab, et parempoolsus on osaliselt justkui põimunud nn õigeks eestlaseks olemisega ja ka see aspekt on teatud osale noortest vähemalt senini olnud kahtlemata köitev.

Niisiis, vaadates läänemaailmas heiastuvaid tendentse, võiks justkui öelda, et noored oma hääletusmustritega on vasak-parem-skaala olulisust poliitmaastikul justkui taaselustamas.

Eestis seevastu ei näi laiemas plaanis endiselt miski kõigutavat meie poliitika tuumkonflikti, milleks on veneneutraalsus-venevastasus. Noorte puhul on seda ehk veidi varjutama asunud eelmainitud avatuse-suletuse-telg, kuid seegi pole osutunud eriti jõuliseks.

On intrigeeriv küsimus, kas ja millal hakkab Eestis ja siinsetegi noorte hulgas oma mõju kaotama neoliberaalne sisendus, et ajalehepoisist miljonäriks on igaühel võimalik saada vaatamata olukorrale, kus sotsiaalne ebavõrdsus on suurenemas ja laste-noorte stardipositsioonid ellu seega aina erinevamad.