Juhtkiri: pagulaste päev

Türgist Saksamaale jõudnud Süüria pagulased Hannoveri lennujaamas. Illustratiivne foto. Foto: SCANPIX

Tänasel maailma pagulaste päeval on põhjust mõelda õige mitmele teemale. Oma oponentide mõõtmine skaalal südamlik-südametu võib küll olla erutav poliitiline ja kultuuriline tegevus Eestis ja ka ülejäänud Euroopas, ent ei aita kuigivõrd kaasa kümnete miljonite oma kodust pagenud inimeste olukorra parandamisele maailmas.

Juba mitu-mitu aastat järjest esitab ÜRO põgenikeagentuur (UNCHR) kurva tõdemuse, et oma kodust lahkuma sunnitud inimeste arv on kasvanud. Agentuuri statistika järgi oli eelmise aasta lõpuks 65,6 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud põgenema sõja, tagakiusamise, inimõiguste rikkumise või looduskatastroofi tõttu. Neist 22,5 miljonit on pagulasstaatuses ja 2,8 miljonit asüülitaotlejat. Uusi pagejaid oli eelmisel aastal 10,3 miljonit, koju tagasi pöördujaid aga umbes seitse miljonit.

Seejuures puudutasid palju kõneainet andnud ja vaidlusi tekitanud ümberasustamisprogrammid vaid paarisadat tuhandet kõigist pagulastest, kellest omakorda pooled võttis eelmisel aastal vastu USA. Kahest miljonist uuest asüülitaotlusest anti 722 000 eelmisel aastal üle Saksamaa ja 262 000 USA ametnikele. Järgnesid Itaalia ja Türgi vastavalt 123 000 ja 79 000 asüülitaotlusega.

Arvudest on selge, et pagulasi Euroopa Liitu ja Põhja-Ameerikasse vastu võttes tegeldakse vaid väikese osaga kogu maailma pagulasprobleemist. Ümberasustamisprogrammid ei ole seetõttu veel täiesti mõttetud, kuid ometi tuleb endale aru anda, et suurimat hulka pagulasi puudutavaid lahendusi ei ole neist mõtet oodata.

Tänase lehe arvamusküljelt saate lugeda Marion Pajumetsa ja Egert Belitševi artiklit sellest, millise tähtsusega on nende sisserändajate väljasaatmine, kellel tegelikult ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele, kes ei põgene ohu eest, vaid on majandusmigrandid. «Nii on tõhus tagasisaatmise süsteem legitiimse rahvusvahelise kaitse poliitika alustala. Kui inimesed näevad, et riik teeb pagulaste ja ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste vahel vahet, suhtuvad nad pagulastesse paremini,» kirjutavad nad.

Šokk, mille üle-eelmise aasta migratsioonikriis Euroopa riikidele kaasa tõi, seisnes suurel määral selles, et nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt kokku lepitud kord järsku justkui enam ei kehtinud. Kaosest uuesti korra loomine ongi see, mida inimesed ootavad. Nii oleks ka lootust, et abistamissoov saab taas võitu hirmu üle.

Üksteisega jagelemise asemel tuleks Euroopa riikidel üheskoos panustada sellesse, et aidata pagulaslaagritesse sattunud lastel ja noortel haridust saada. Kasvõi kõige elementaarsemal tasemel. Samuti piirata inimsmugeldamist ning võimalust mööda aidata kaasa kriiside lõppemisele.