Juhtkiri: Ratase näitlejatöö Keskerakonda puhtamaks ei tee

Taavi Aas ja Jüri Ratas Foto: Tairo Lutter

Jüri Ratas on end enam kui poole aasta jooksul tõestanud võimeka poliitikuna. Ta on suutnud hoida mitmest kildkonnast koosnevat Keskerakonda lagunemast. Kui kaamera ees on ta jäänud meelde totrate paralleelsete vastustega, siis keskmiste Eesti valijatega kokku sattudes tunneb ta end nagu kala vees.

Ratasel on erakonnaesimehena veel üks raske ülesanne. Nimelt tuleb tal erakonna esimehena ainuisikuliselt kehastada uuenenud ning puhast Keskerakonda. Tema eelkäija selles ametis Edgar Savisaar proovis ka näitlejana kätt, kehastades iseennast Tallinna TV telesarjas, kuid kippus selles rollis tegema haltuurat. Ratase roll on palju keerulisem ja sellele on ta värske mehena lähenenud energiliselt.

Vaatamata Ratase enda ponnistustele on tema ülesanne äärmiselt raske, kuna ülejäänud Keskerakonna tegelaste panus selle õnnestumisse on olematu. Põhimõtteliselt on Savisaare-järgses Keskerakonnas vanaviisi edasi lastud. Kes oli enne korruptant, on korruptandina jätkanud, kes oli enne vastutustundetu demagoog, on seda praegugi ja kes nuttis enne kaamerate ees ümmargusi krokodillipisaraid Aleppo laste pärast, et meeldida Kremli propagandakanalite vaatajatele, teeb seda ka edaspidi.

Et mingit Keskerakonna puhastumist pole toimunud, sellest annab tunnistust tõik, et selle juhid on sülitamas igasugusele eetikale ja võimalik, et ka Eesti seadustele, üritades oma parteile maksimaalselt kasu tuues maha müüa linnale kuuluvat kinnistut Toomrüütli tänaval. Ülejäänud osa kinnistust kuulub permanentses rahapuuduses vaevlevale Keskerakonnale, kes ka oma osa müüb. Kuid ostjal on mõttekas omandada vaid mõlemad, nii linnale kui ka Keskerakonnale kuuluv osa.

Nii on taas segi aetud Keskerakonna ja Tallinna omand ning tõestatud, et suurim linn on Keskerakonna juhtide käsijuhtimises, ehkki viimastel on selgelt esiplaanil erakonna huvid, mitte Tallinna probleemid.

Põhimõtteliselt ongi 16 aastaga, mil Keskerakond Tallinna linnas võimul olnud, jõutud olukorda, et mingit Tallinna linna pole. On vaid Keskerakond ja sellega kokku kasvanud Tallinna linnavõim ühes vastavate struktuuridega. Tallinna eelarvega on samuti ümber käidud nagu Keskerakonna omaga, rahastades sellest muuhulgas parteilist propagandaaparaati.

Absoluutse võimu olukorras on nii osa erakonna liikmeid kui ka sellele lähedal seisvaid isikuid andnud voli ka oma isiklikele soovidele, afektidele ja kirgedele, nagu tõestab ka Sarapuu juhtum. Neid võimendavad veelgi kontrollimatus, karistamatuse tunne ning illusioon kõikvõimsusest. Ratase näitlejatööd puhtama Keskerakonna etendamisel jääb üle vaid tunnustada, ent samas peab tunnistama, et mingit kvalitatiivset pööret pole esimehevahetus Keskerakonnas endaga toonud.