Mihkel Mutt: Eesti vajab hiilivat soovõrdsust

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Naiste suurem kaasatus on muidugi ka riiklik siht, aga seda peaks kindlasti toetama hiiliv naistesõbralikkus n-ö altpoolt, kirjutab Mihkel Mutt.

Lugesin mõned head kuud tagasi Facebookist Postimehes ilmunud Raul Rebase kirjutist «Naispuudega Eesti» ja ei saa sestsaadik õhtuti uinuda. Mõtlen naisküsimusele.

Kuidas on võimalik, et meie psühholoogilise sõja hall kardinal avaldas niisuguse loo? Asi pole mõistagi sisus, vaid vormis, või pigem avaldamise faktis endas. Šansid naiste suuremaks kaasamiseks võivad – vastupidiselt Rauli sihile – nüüd väheneda.

Asi on seda kummalisem, et kursusekaaslane kirjutab samas ise: «Meie endisest ajast pärit sügav psühholoogiline vastumeelsus kvootide, limiitide, fondide ja muude seesuguste piirangute vastu võib olla tõsine takistus, kui üritatakse minna lihtsat teed pidi ja hakatakse naisi väevõimuga määrama. Hoiakuid ei muuda jõuga.» Samas suunas on avaldanud arvamust ka Erkki Bahovski jt. Just nimelt, niisugust asja ei saa teha (riikliku) kampaaniaga. Täpsemalt, mitte üksnes kampaaniaga, vaid hiljukesi – nii nagu toimib ka psühholoogiline kaitse.

Sugudevahelised suhted on tüübilt lähedased rassisuhetele. Vaadakem Ameerikasse. Seal paistis mõnda aega, et on saavutatud rassiharmoonia. Ent viimaste kümnendite sündmustest näeme, et tegelikult on pealispinna all säilinud võõrastust ja sallimatust. Muidugi on selge, et ilma 1960ndatel vastu võetud seadusteta ripuksid siiani parkides musti ja koeri keelavad sildid.

Ja tõsi on ka see, et enamik inimesi on loomult seaduskuulekad, neil tekivad uued harjumused jne. Aga kui sellega ei kaasne muutust südames, siis jääb asi ikka silmakirjalikuks või muidu poolikuks.

Meeste ja naiste suhted, õigemini see, kuidas neist räägitakse, on heitlikud ja rabedad. Kui nelja silma all võivad mehed tunnistada vajadust naisi rohkem kaasata, siis suuremas kambas võtavad nad üles teised tuurid.

Tark oleks anda meestele võimalus osa oma positsioone loovutada nii, et neile jääks hea väärikas enesetunne. Mitte et neid koheldaks nagu ulakaid koolipoisse või paadunud pahadikke. Inimesed, keda on alandatud (ükskõik kas tegelikult või näiliselt), on alati sotsiaalse ebastabiilsuse allikaks.

Au- ja kaastunne pole meestele võõrad. Ehk tuleks valjemalt öelda, et sugudevaheline võrdsus on osa laiemast paradigmast, st inimõigustest (nii nagu seda käsitas John Stuart Mill 19. sajandi keskel). Kedagi ei tohi diskrimineerida tema rahvuse, usuliste veendumuste, nahavärvi, vanuse, soo ega millegi muu põhjal.

Niisugune lähenemine on ilmselt meestele kõige arusaadavam ja vastuvõetavam. (See ongi õieti naisõigusluse tervemõistuslik osa. Ma tean, et osa feministe peab seda käsitlust kitsaks, aga see ei puutu praegu siia.)

Ka osa neist meestest, kes naisi ei alaväärista, jätavad nad siiski «draft’i tegemisel» kõrvale. See on ringkaitse, õigemini protektsionism. Mehed lihtsalt hoiavad oma turunišši nagu tsunftid või gildid. Ehk tuleks valjemalt öelda, et vabakaubandusel on teatavaid eeliseid ka sootasandil.

Võib kehtestada kellelegi mingid soodustused, aga kui ülejäänutele ei tundu, et need on ära teenitud või et neist soodustustest on ka teistele kokkuvõttes kasu, siis jääb kõigele sellele ikkagi üleolev maik külge.

Miks mõnes lääne linnas paiknevad poolmuidu sotsiaalkorterid läbisegi nendega, mille eest kasutajad makstavad täisüüri, ja miks seda vahet ei afišeerita, nii et naabridki ei tea alati, kes mida maksab? See on selleks, et mitte tekitada vaesemates ala- ja jõukamates üleväärsustunnet ning sotsiaalkorterite kasutajaid mitte getostada. Nii võiks olla ka muudes eluvaldades.

(Naljaga pooleks võiks kujutleda, et näiteks ministeeriumi asekantsleri kohale kandideerijad ilmuvad töövestlustele skafandrites, räägivad läbi häälemoondaja ja tulemuse otsustab tundetu masin.)

On karta, et pikas perspektiivis võib naistega ikkagi minna nagu kolonialismiga. Endised peremehed ei ole ametlikult võimul, aga ometi valitsevad nemad maailma, samas kui nende kunagised asumaad, kes juba üle poole sajandi ametlikult vabad, elavad ikka kehvasti.

Mõistan, et eelnev jutt võib tunduda vastuoluline. Rääkida ei tohi, aga päris rääkimata jätta ei saa, järelikult tuleb toimida toimimatult jne. Aga just nõnda see on.

Naiste kaasamine on muidugi ka riiklik siht, aga seda peaks kindlasti toetama hiiliv naistesõbralikkus n-ö altpoolt. Iga juht peaks vaatama värske pilguga, kas tema äri- või muus ühingus valitseb sooharmoonia. Pole vaja seda suure kella külge panna, sest jutud levivad iseenesest. Aeglaselt küll, aga just siis on neist kasu.

Raul Rebane märgib, et erakonnad võiksid oma sisevalimistel vastavad eeskirjad kehtestada. Võibolla on seegi juba liiga kõrge tase? Erakonnad on avalikkuse silme all ja naiste kaasamine muutuks n-ö skoorimiseks.

Põhimõtteliselt võiks iga mees endale hommikul öelda, et täna ma kohtlen naisi võrdselt. Üks päev korraga.

Nali on muidugi selles, et kui tahtsin Rauli kirjutist uuesti lugeda, viis otsing mind 2011. aasta Postimehe arhiivi. Keegi oli selle uuesti üles riputanud. Et see mõjus aga täiesti aktuaalselt, laseb oletada, et vahepealse kuue aastaga pole selles valdkonnas midagi muutunud. Kas mõjuks kõnealune kirjutis ka kuueteist aasta pärast nagu üksik oboe surnuaial ja kõik jääb vanaviisi?

Korraga tuli mõte, et äkki on siiski tegemist peene mänguga. Rauli kirjutis (täpsemalt selle uustrükk) on see, mida britid nimetavad «punaseks heeringaks», st tähelepanu kõrvale juhtijaks. See pidi saatma signaali, et kvoodinõudjad jt nahksed ametnikud või muidu traditsionalistid pole kuhugi kadunud. Nüüd hakkavadki raevukad meesfundamentalistid neid ründama.

Selle varjus aga teevad õiged inimesed vaikselt tõelist tööd.

P.S. Lõpuks siiski ka üks sisuline kahtlus. Miks arvatakse, et põhjamaade mudel on meile ikka veel eeskujuks? See oli nõnda kolme-neljakümne aasta eest. Esiteks paistis toona, et Rootsis suudetakse ühitada vabadust ja võrdsust, mis tõesti mõjus kui paleus. Teiseks olid Soome ja seejärel Rootsi esimesed läänemaad, mida eestlased hulgemini külastama hakkasid ja kus nad esimest korda nägid teistmoodi elu. Muidugi oli see siis eeskujuks. Nii nagu Soome televisoon oli meile pikka aega aken maailma. Mitte et me neisse nüüd halvasti suhtuksime. Aga maailm on lihtsalt avardunud.