/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
Me, soomlased, ei oska õigupoolest taibata, mis pilguga vaatavad meie kodustele lollitamistele väljaspoolsed. Seepärast peame aina mõtisklema, mida teised võiksid meist mõelda. Aeg-ajalt ülendub meie puue usuks, mille järgi sellel, mida teised meist mõtlevad, pole mitte mingisugust tähtsust.
Võtame näiteks rahvuskeskse ja võõrmaalaste vastase populismi tõusu. Väljaspoolsetele on selge, et see on tuntud üleeuroopaline ilming, mis on nüüd meile levinud. Mitmetes Kesk-Euroopa maades, näiteks Prantsusmaal ja Šveitsis, on see epideemia möllanud juba kaua. Ka meie põhjala naabrid Taani ja Norra said nakkuse varakult. Hollandi ja Rootsi sallivad ühiskonnad vältisid kaua nakatumist, aga kui viirus lõpuks võimust võttis, haigestusid nad seda hullemini.
Meil ei olda epideemia üleeuroopalisest algupärast teadlikud. Seda uuritakse üksnes koduse, tüüpiliselt soomlasliku nähtusena. Tõsi on, et see on meieni jõudnud Kesk-Euroopaga võrreldes leebemal kujul. Aga see lähtub vaid liikumise käilakuju Timo Soini joviaalsest olemusest, ta painduvast selgroost ja oskusest teha kiireid kannapöördeid.
Ka eliit sai nakkuse
Ka osa välispoliitilisest eliidist on haiguse võimuses. Nende arvates «meil pole vajadust ja meil ei tasu olla esireas» siis, kui ülejäänud rahvusvaheline kogukond täidab ÜRO Julgeolekunõukogu otsust.
Liibüa osas ongi olukord tõesti keeruline. Keegi ei tea, kuidas ja millal lennukeelutsooni valvamine lõpetatakse ja kui paljud saavad surma, enne kui Liibüa operatsioon lõpetatakse. See ebaselgus pole ometi takistanud teisi riike tegemast selget moraalset valikut tsiviilelanike kaitsmise poolt ja ettearvamatu käitumisega hirmuvalitseja vastu.
Meie sõdurite jaoks on see praktiline probleem. Oma riigi kaitsmiseks ette valmistatud õhujõude ei ole kerge saata rahvusvahelistele missioonidele – erinevalt Rootsist, mille kaitsedoktriin on teistsugune. Rahvusvaheliste operatsioonide jaoks mõeldud üksused on olemas, aga praegu pole neid Liibüas tarvis. Sellest hoolimata oleks sõjavägi olnud valmis, nüüd, nagu alati, tegema seda, mida poliitiline juhtkond tarvilikuks peab.
Aga 18. märtsil otsustas Soome kõrgeim poliitiline juhtkond üksmeelselt, et nad ei toeta Liibüat puudutavat ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni. Kuna samas ei tahetud olla sellele Vladimir Putini kombel avalikult vastu, sündis kompromiss, mille järgi «Soome on rahul, et ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud Liibüat puudutava resolutsiooni».
Kui kutset ei tulnud
Samalaadse saavutuseni küündis Soome viimati 1968. aasta augustis, kui Nõukogude tankid sõitsid Praha tänavatele ja välisminister Ahti Karjalainen luges raadios ette teksti, et «Soome valitsus on täna hommikul kuulnud…». Soome valitsuse 18. märtsil võetud hoiak on tegelik põhjus, miks Soomet ei kutsutud eelmisel nädalal Londonis peetud enam kui 40 riigi kohtumisele.
Vabariigi president täiendas kuulujutte kuulujutuga ja väitis televisioonis, et temale räägitu järgi on Liibüa pinnale jõutud juba visata sama palju pomme kui Iraagi sõjas. Tagantjärele tehtud uuringud pole suutnud leida isikut, kes sellist valet presidendile rääkis.
Soome tahab saada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Selleks oleks tarvis olnud iga Londoni kogunemisel olnud riigi toetust. Soome võistleb selle koha pärast Luksemburgi ja Austraaliaga. Esimene neist oli Londonis kohal ja teinegi oleks tulnud, kui poleks pidanud kõiki oma jõude koondama Jaapani abistamiseks.
Peaminister Mari Kiviniemilt küsiti, kas Londonist eemale jäämine teeb kahju Soome püüdlustele ÜROs. Vastus oli paljastav: «Üks otsus pole määrav, vaid pikk liin.» Kas saab veel selgemini välja öelda, et nüüd tehti tõepoolest väga suur prohmakas.
Artikkel ilmus 4. aprillil Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.