Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri: ebaõigluse mõru hõng (3)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Päeva karikatuur 16.06
Päeva karikatuur 16.06 Foto: Urmas Nemvalts

Valitsus säästis Loksat sundliitmisest Kuusalu vallaga. Värske riigihalduse minister Jaak Aab võib ju öelda, et tema valitsuse eilse otsuse juures Värner Lootsmanni hõngu ei tundnud – just sellist väljendit kasutas Aab vestluses ajakirjanikuga –, kuid see ei tähenda, et avalikkus seda hõngu ei tunneks. Otse öeldes võib erandist kerkivat ebaõigluse mõru hõngu tunda iga meeleelundiga.

Loksa linnapea Lootsmann on Keskerakonna Harjumaa piirkonna esimees. See on fakt. Samasugune fakt nagu teadmine, et valitsust juhib peaministriparteina Keskerakond, kuhu kuulub ka vastutav minister Aab. Sundliitmise piiriks lepiti kokku 5000 elanikku, Loksa linnas on aga veidi enam kui 2700 elanikku. Kõrvaltvaatajale näib, et kohalike volikogude valimise aastal on oma poisile orden rinda kinnitatud.

Kuigi haldusreformi tähtsust on pikka aega rõhutanud ning selle vajaliku, ehkki ebapopulaarse otsuse viibimise pärast on poliitikuid sõidelnud mõttekojad, asjatundjatest arvamusliidrid, riigikontroll ja nii edasi, on reform põhiolemuselt kindlasti kõike muud kui lihtne. Ükski otsus, mis sisaldab sõna «sund» ei saagi ilmselt lihtne olla.

Peale administratiivsete ja juriidiliste tegurite tulevad siinkohal mängu ka emotsionaalsed teemad. Näiteks tekivad uued keskused, mis ei ole täitnud piirkonnas seda rolli. Harjumine nendega nõuab inimestelt aastaid, võibolla põlvkondi. Harjumist nõuavad ka uute nimedega omavalitsused – ei ole neil kihelkondlikku ega kogukondlikku identiteeti. Võib öelda, et rahvas peab haldusreformi käigus paratamatult palju alla neelama ja iga suutäis ei ole suu järele. Sundliitmise vältimiseks püüti endale kampaaniatega elanikke meelitada; kui vabatahtlikult liitutigi, siis hambad ristis.

Teiste pingutuste ja kompromisside taustal muutub Loksa erand iseäranis mõruks. Argumente, mida Loksa puhul esitatud on, võiks kasutada mõnegi teise omavalitsuse puhul, kus ühinemisega seoses on palju tüli olnud. Ja mitmed neist on elanike arvult suuremad kui Loksa. Võib arvata, et pretsedent annab hoogu kohtuasjadele, millest osa jäänuks ehk tulematagi. Advokaatidele võib muidugi õnne soovida, sest just sääraste erandite abil võib leida nüansse, millega mõnegi ratsionaalse liitumise saab kas edasi või sootuks kalevi alla lükata.

Keerukate reformide puhul, mida viiakse läbi riigi huvides seaduse jõuga, on iseäranis tähtis võrdselt kohelda neid, keda see puudutab. Haldusreformi puhul on palju räägitud informeerimisest ja kaasamisest, korraldatud elanike hulgas küsitlusi. Ametnikud on pidanud tundide kaupa kannatlikult selgitusi jagama. Otsusega, mis on ebaõiglane või näib ebaõiglane, kirjutatakse suur osa tehtust mõtlematult korstnasse.

Tagasi üles