Liisa Oviir: mispärast hääletasin lasteporno dekriminaliseerimise vastu

Liisa Oviir Foto: Tairo Lutter / Postimees

Lasteporno dekriminaliseerimise vastu hääletamine ei ole seotud loome- või sõnavabaduse ahistamisega, vaid laste kaitsega, põhjendab riigikogu liige Liisa Oviir (SDE), miks ta hääletas täna riigikogus ühe seaduseelnõu vastu.

«Küsimus on sõna jõus ehk selles, millist mõju lasteporno lugejale avaldada võib. Mida rohkem on lastepornot kujutavaid teoseid, seda rohkem on neid pedofiile, kes astuvad virtuaalmaailmast reaalmaailma, ja seda rohkem on lapsi, kes saavad haiget.» /Margus Kurm, Lääne Elu, 12.02.2016/

Riigikogu arutas karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis muudaks karistusseadustiku paragrahvi 178 viisil, et dekriminaliseeritakse lasteporno kujutamine kirjanduses.

Mis see päriselus tähendaks? Tähendaks, et eelnõu seaduseks saades oleks tulevikus legaliseeritud kirjanduslikud lasteporno teosed, kui neil on oluline kunstiline, teaduslik, ajalooline või poliitiline väärtus. Eelnõu põhjendus on, et karistusõigusega saab kaitsta vaid päriselt olemasolevaid lapsi, mitte väljamõelduid ning kuna karistusõigus ei saa tagada moraali, siis antud juhul pannakse karistuse alla kirjaniku kui looja mõtteid.

Mina olen täpselt vastupidisel seisukohal. Arutatud normi sisu ei ole seotud loome- või sõnavabadusega, vaid lastekaitsega.

Abstraktne lapse kujutamine ohustab samuti

Karistusseadustiku paragrahv 178 kriminaliseerib lasteporno valmistamise, sätestades, et nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamine või hoidmine, teisele isikule üleandmine, näitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine, on karistatav.

Millise ohu siis lapse, sh väljamõeldud lapse kujutamine pornograafilises situatsioonis kaasa võib tuua? Millist kahju saab see tuua reaalselt olemasolevale lapsele?

Tsiteerides taas endist prokurör Margus Kurmi: «Ükski pedofiil ei alusta kohe laste vägistamisega. Selleni jõudmiseks peab pedofiil n-ö küpsema, või kui kasutada Kaur Kenderi sõnu – «psühholoogiliselt lagunema». Tavaliselt toimub selline küpsemine või lagunemine keset lastepornot kujutavaid teoseid ja nende kaasabil.»

Kõnealuse sätte puhul on kaitstavaks õigushüveks lapse normaalne seksuaalne ja vaime areng, ning lasteporno kirjanduses ohustab laste normaalset seksuaalset ja vaimset tervist.

Konkreetne norm on üks osa Euroopa Parlamendi laste kuritarvitamise poliitikast, mille eesmärk on vähendada seoses uute tehnoloogiate levikuga üha enam levivat laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist. Keegi ei kahtle ilmselt, et lapse kasutamine lasteporno valmistamisel kahjustab otseselt nii lapse füüsilist kui ka vaimset tervist ja seksuaalset arengut. Aga abstraktne lapse kujutamine pornograafilises situatsioonis ohustab lapsi samaväärselt. Lasteporno normaliseerib kujutatavat tegevust ja julgustab pedofiile lapsi seksuaalselt väärkohtlema. Just läbi normaliseerimise toimub ühiskonna kahjustamine ning löögi alla pannakse just lapsed, need kõige haavatavamad.

Seega ei ole konkreetse sätte puhul karistatav mitte reaalse kahju tekitamine, vaid oht reaalse kahju tekitamiseks.

Sõnavabadus või laste õigus turvaliselt kasvada?

Ilmselt on kõige lihtsamini mõistetav analoogia joobes juhtimisega. Joobes juhtimine on karistatav ka juhul kui «reaalset» kahju ei teki. Joobes juhtimine on keelatud seetõttu, et joobes juhtimine toob kaasa ohu reaalseks kahjuks, näiteks ohu sattuda liiklusõnnetusse, mis võib juba kaasa tuua kahju varale või inimese tervisele. Seega on karistatav reaalse ohu tekitamine, mitte reaalne kahju ise.

Samuti on väär väide, et karistusseadustikul pole pistmist moraalinormidega. Otse vastupidi, paljud karistusseadustiku normid on otseselt väljakasvanud moraalinormidest. Näiteks inimkloonimine, surnu mälestuse teotamine või rahvusvahelise organisatsiooni ametliku sümboli teotamine jm. Kõik nimetatu on otseses seoses moraali ja eetikaga. Nagu seegi, et lääne ühiskonnas peetakse lapseealise sidumist pornograafiaga nii sõnas, teos kui ka pildis ebamoraalseks, veelgi enam – keelatuks.

Aga vähemalt üks oht on veel. Juba mainitud tehnoloogilised vahendid võimaldavad iga teose väga kiiret levikut olulisemalt suurema hulga inimesteni, kui seda klassikaline paberraamat iial võimaldaks. Sealhulgas on oluliselt keerulisem tuvastada teksti lugeja vanust. Kui sellised tekstid jõuavad lasteni, kelle seksuaalsus pole veel välja arenenud, kellel puuduvad teadmised tervislikust seksuaalelust, saab laps seksuaalsusest moonutatud pildi, mis omakorda muudab lapse kõigepealt kergemaks saagiks pedofiilidele, aga võib kujundada ka lapse seksuaalset käitumist väärastunud ja juba järgmisi lapsi ohtu seadval viisil tulevikus.

Aga sõna- ja loomevabadus? Pean kõiki meie põhiõigusi tähtsaks, aga antud juhul on tegemist mitme õiguse võimaliku põrkumise ehk kollisiooniga. Kui panna õigusekaalude ühele poolele sõnavabadus ja teisele laste õigus turvaliselt kasvada, kumb on olulisem? Kumma teie valiksite?

Mina valisin täna riigikogus laste kaitsmise ja laste tervise. Sama valiku teeb nii meie põhiseadus kui ka Euroopa inimõiguste konventsioon.

Seepärast hääletasingi lasteporno dekriminaliseerimise vastu.