Tuuliki Kasonen: meretuuleenergia on konkurentsivõimelisem kui kunagi varem

Tuuliki Kasonen Foto: Erakogu

Veel kümme aastat tagasi räägiti, et taastuvenergia on liiga kallis. Tehnoloogia areng on olnud aga väga kiire ja meretuuleenergias suisa tormiline. Mullu tõusis maailmas meretuuleparkidesse tehtud investeeringute maht võrreldes varasema aastaga 40 protsenti ja ulatus 26,8 miljardi euroni, kirjutab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen.

Euroopa Liidus ületab taastuvenergial töötavate elektrijaamade koguvõimsus alates eelmisest aastast kõiki teisi elektritootmisvõimsuseid. Seejuures on tuulikutest rohkem ainult maagaasil põhinevaid tootmisvõimsuseid.

Meretuuleenergia areng sai sisse topelthoo 2016. aasta suvel, kui Euroopa juhtivad tuuleenergia ja tuulikute tootjad teatasid, et meretuuleenergia muutub lähima kümnendi jooksul märkimisväärselt konkurentsivõimelisemaks ehk selle hind langeb 2025. aastaks alla taseme 80 eurot/MWh. Paralleelselt allkirjastasid Euroopa Liidu energiaministrid kava, kuidas see lubadus täita. Ennustati, et juba lähima kümnendi jooksul suudavad meretuulikud hinnas edukalt võistelda uute konventsionaalsete elektrijaamadega. See juhtus aga oodatust palju varem.

Juba samal suvel võitis 700-megavatine Borssele meretuulepark Hollandis vähempakkumise  hinnaga 78 eurot/MWh ning Läänemerre rajatav 600-megavatine Kriegers Flaki meretuulepark samal sügisel Taanis hinnaga 49,9 eurot/MWh. Hollandi meretuuleenergia teises voorus võideti 2016. aasta lõpus 680-megavatise meretuulepargi oksjon hinnaga 54,50 eurot/MWh. Olgu öeldud, et veel eelmise kümnendi lõpus rajamisotsuse saanud Suurbritannia Walney Offshore Wind Farmi meretuulepark toodab energiat hinnaga 158 eurot/MWh.

Hinnaüllatused sellega aga ei piirdunud, sest tänavu kevadel võitsid Saksamaa vähempakkumise kolm meretuuleparki ilma igasuguse toetuseta, mis tähendab, et taastuvenergia tasu nendele elektrijaamadele ei maksta. See on esimest korda ajaloos, kui meretuulepargid rajatakse turutingimustel. Täpsuse huvides tuleb küll öelda, et vähempakkumine ei sisaldanud võrgurajamise kulusid, mille katab riik. Lisaks on Saksamaa projektide puhul tegemist järgmise võimsusklassi tuulikutega (13–15 megavatti) ning lisaeelised tulevad projektide suurusest (2 x 240 megavatti ja 960 megavatti) ja asukohast, vähenenud hoolduskuludest ja tuulikute pikemast elueast.

Eelnevate riikide näidetele viidates pole kõrge hind enam meres tuuleenergia tootmise takistuseks. Kuidas aga plaanib Eesti oma meretuuleparke finantseerida? Eestis on kehtestatud esimesed merealade planeeringud – Hiiu- ja Pärnumaaga piirnevatel merealadel, mis näevad ette ka meretuuleenergia kasutusele võtmise.

Samas ei finantseeri Eestis riik uute elektrijaamade võrguühendust, vaid selle peavad katma energiatootjad ise. Eesti uus energiamajanduse arengukava räägib, et arvestades Eesti häid tuuletingimusi, biomassi kättesaadavust ning ettevalmistatud projektide mahtu, on siinsetel taastuvenergiat arendavatel ettevõtjatel väga head võimalused paindlike koostöömehhanismide abil taastuvenergia tootmisüksuste arendamiseks. See tähendab, et need liikmesriigid, kel endal pole taastuvenergia ressurssi, teevad koostööd selliste riikidega nagu Eesti, kel tänaseks oma 2020. aasta taastuvenergia eesmärgid juba saavutatud.

Viidates eelnimetatud arengukavale on juhul, kui käivituvad edukalt paindlikud koostöömehhanismid teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, võimalik taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaalu suurenemine Eesti elektri lõpptarbimises 50 protsendini.

Seega on meretuuleenergia kasutuselevõtu abil võimalik Eestis oluliselt suurendada taastuvenergia osakaalu, kuid teha seda meie tarbijate elektriarveid koormamata. Vajalikud investeeringud tuleksid suures osas energiamajanduse arengukavas mainitud taastuvenergia kaubanduse tuludest ja puuduoleva osa katab erakapital.