Evelin Ilves

FOTO: Pm

Spordis on kõik veel tõeline – kui ikka voolab, siis mitte ketšup, vaid päris veri. Kui kaotad, on pisarad ehtsad. Tulemusi ei saa osta ja imed on seal võimalikud. Seepärast me sporti armastamegi.


«Sport on kui otsatu reality show, milles me kõik osaleme, suurem kui elu,» kirjutas pikaajaline spordireporter Jaan Martinson laupäevases lehes. Õige! Kuid minu meelest on haarava vaatemängu kõrval ka tähtsamaid rolle.


Pärast Pekingi paraolümpiamängudel käimist olen endalt küsinud, kas seal nähtu on vähem sport kui nn pärisolümpial tehtu. Teiseks olen mõelnud sellele, missugune mõju on mõlema mängu sangaritel meile. Ja kolmandaks spordi olemuse üle laiemalt.


Murdes piire


Paraolümpiast ei tea me kuigi palju. Eesti lugejani jõudis Pekingist vaid kõige äärmuslikum – jalutu, ainsa käe toel liikuv ujuja, staadioniringil uperkuuti lennanud ratastoolid, abilaua toel hoogu võttev jalutu kettaheitja jms. Kaadrid, mis pigem eriskummalise etenduse kui spordivõistlusena mõjuda tahtsid.


Ja ometi sain mina oma senise suurima sportliku pealtvaatamiseelamuse just paraolümpial – meeste 100 meetri seliliujumise finaalis, kus meie Kardo Ploomipuu nelja võrdse mehe seast sekundikümnendikuse eduga end pronksile võitles.


«Kui nn pärisolümpia on nagu tööstus ja meelelahutus – kõik viimse millimeetri, grammi ja mikrosekundini välja timmitud –, siis para­olümpial on see tuhandeaastase olümpiaideaali puhas rõõm ja elutahe veel säilinud. See õhustik on nii eriline, et juba sellepärast tasub neil mängudel viibida.»


Umbes nõnda kirjutas Eesti suursaadik Hiinas Andres Unga mulle enne Pekingisse sõitu. Jälgides istevõrkpalli, pimedate jalgpalli või mõlema jalata sprinterit, kes hoolimata sellest jookseb 400 meetrit kiiremini kui kes tahes terve eestlane, tean äkki, et meil, tervetel, pole tegelikult millegi üle kurta.


Üks noor, terve ja sportlik delegatsiooni liige võttis oma paraolümpiakogemuse kokku lausega: «Igaüks peaks kord elus üht sellist võistlust nägema, siis ta teaks, mida tähendab tahtejõud ja pühendumus, ning tunneks piinlikkust halva ilma või liiklusummikute üle nurisemise pärast, mis elu põrguks teevad või... sportida ei lase!»


Matkides meeldivat


Minule mõjus see nii, et tahan ka ujumist õppida!


Kui Kardo hoolimata oma jalast ujub juba praegu võrdses konkurentsis tervetega, enamikku neist edestades, siis tema saavutused ütlevad kõigile tervetele: sul on ju palju kergem, sa suudad, kui vaid tahad! Hoopiski samamoodi ei mõju aga näiteks ameeriklane Michael Phelps, 23-aastane imeujuja, kes sel aastal Pekingist tervelt kaheksa kuldmedalit koju viis. Sest tema tulemused on lihtsurelikele kättesaamatud, ta eksisteeribki justkui kauge galaktikana, kelle võitlustele kaasa elada ja ekstaasis imetella. Samasse, kättesaamatute kategooriasse kuuluvad ka meie oma Gerd Kanter, Erki Nool jt olümpiasangarid. «Inimene on matkiv olend,» kirjutas professor Airi Värnik hiljuti koolitulistamisi analüüsivas artiklis (PM, 7.10). Tõepoolest, eeskuju ei toimi sugugi vaid negatiivses võtmes.


Just seepärast võib paraolümpialane, aga miks mitte ka üks entusiastlik ärimees, poliitik või tohter olla näiteks ühiskonna väärtushinnangute mõistes mõjukamgi kui kõigiti vääriliselt tunnustatud olümpiavõitjad. Tahtmata neid kuidagi vastandada.


Sport ühiskonna tohtriks


Selles, et vähene liikumine ning terviseohtlik toitumine kuuluvad arenenud maailma suurimate riskitegurite hulka, olin ammu veendunud. Nagu selleski, et efektiivseim pääsetee moodsa ajastu epideemiate – rasvumise, luuhõrenemise, suhkurtõve, ka depressiooni – küüsist on just nimelt liikumine.


Kuidas seda aga selgitada inimesele, kes oma ülekaalulises kehas, aina sagedamini juba väga noorelt priskena, end igati hästi tunneb? Arstid räägivad anekdootlikke lugusid sellest, kui vähe inimesed endast teavad: kas kõrge kusihape veres viib kusipäisuseni? Või mis on kolesterool ja kas ta asub südames?


Muidugi, ühiskonnas, kus kehale tähelepanu pööramine saab otsekohe beibestumise sildi ning kus kahtlaselt laialt on levinud arvamus, et heas vormis mees ei saa mingil juhul olla tark, pigem kantpäisusesse kalduv, tundub sellealane selgitustöö nagu Hiina müüri ehitamine.


Ja kes usukski, et õllelauatäiele noormeestele on üldse võimalik edastada sõnumit õlles leiduvate ainete kohta, mis kaugemas perspektiivis poiste mehelikkust hävitavad ja nad voodis võimetuks teevad? Või suitsu pahvivale tüdrukutekambale, kellele siinsamas Eestis trükitud moeajakirjad igal kuul uue seeria sigaret-näpus-modellidega moefotosid üllitavad, et nad sooritavad kuriteo. Sest kuidas seda teisiti nimetada, kui suitsetamise tagajärjel oma tulevase poja võimet isaks saada kuni 60 protsenti vähendatakse?


Näpuga vibutamine jääb toimeta. Küll aga mõjub eeskuju. Kasutagem siis seda. Paraolümpia tublide sportlaste kõrval ka meie ülemuste, kolleegide ja naabrinaiste oma.


Pangem rahvapärimusena kirja, kuidas näiteks Ilves Extra omanikust Arvo Kivikasest 58-aastaselt orienteerumises maailmameister sai või mida elas üle Microlinki looja Rainer Nõlvak, et läbida kuldses keskeas kümne tunniga 226 km pikkune (jooks, rattasõit ja ujumine) triatlon Hawaii Ironman.


Sama põnevad võiksid olla Erika Salumäe kogemused tantsusaatest või Katrin Siska teekond joogani. Ja tehkem sellest raamat, mida eestlased nii armastavad! Ja ehk ka eeskujuks võtavad.


Lisaks võiks hakata riik ja spordimeedia nii puuetega inimeste kui ka lihtsalt rahvasporti samuti pärisspordiks pidama. Tõepoolest, seni kuni näiteks olümpiakomitee töö tulemusi ainult olümpiamedalite arvu järgi hinnatakse, jääbki rahvaspordi osa pigem kõrvaliseks, millega entusiastid muu, «päris» töö kõrvalt tegelevad. Ometi on just see valdkond meie kestmajäämise seisukohalt ülioluline.


Ma ei jäta jonni ka paraolümpia mõju alahindamise pärast. Olgu, olümpiaraamatusse nende saavutused ei mahtunud, kuid üks prime time’i ajal vaadatav telesaade võistlustest võiks paljudele võsareportaaže ning tähelaulmist nautivaile kodanikele olla isiklik ja positiivne, tulevikku suunatud tõehetk.


Keha juhitakse peast


Ning ise? – küsite lõpuks õigustatult. Naljaga pooleks saabus minu isiklik tõehetk siis, kui üks noorepoolne mees­ajakirjanik kommenteeris leheveerul minust ilmunud spordijuttu järgmiselt: «Eakohane liigutamine on kiiduväärt, kuid kehakultus on rohkem teismeliste ja beibede pärusmaa. Kadriorust tahaks kuulda kandvamat sõnumit.»


Edasi mõelge igaüks ise, miks tervise- ja sporditeema pole meediale piisavalt «kõva». Aga kui see vaid kannaks, siis kutsun: kõik liigutama ja liigse tähelepanuta oma eale! See ei sõltu sünniaastast, mida suudame, pole kinni sünniaastas, isegi kehalistest võimetest mitte, vaid mõtlemisest ja tahtmisest.


Keha juhitakse peast ja pult on meie enda käes.