Raimonds Pauls: Jaak polnud mingi Kremli ööbik, ta oli tõeline eestlane

Raimonds Pauls ja Laima Vaikule. Foto: Evgeny Biyatov/Sputnik

Läti heliloojal Raimonds Paulsil on selja taga pikk ja kirju elu. 1970.–1980. aastatel vallutasid tema kirjutatud laulud nõukogude estraadi. Pauls on olnud ka iseseisva Läti esimene kultuuriminister, 1999 tõsteti ta presidendikandidaadiks ning tal õnnestus võita esimene hääletusvoor. Kuulsusest ja saavutustest hoolimata on Pauls jäänud tagasihoidlikuks. Intervjuus Taavi Minnikule vaatab ta tagasi aegadele, kui Baltimaade artistid vallutasid Nõukogude Liitu.

Raimonds Pauls on kahtlusteta 1970.–1980. aastate kuulsamaid laulukirjutajaid ning tema teosed kuulusid kõigi nimekaimate nõukogude estraaditähtede repertuaari Sofia Rotarust Alla Pugatšovani. Paulsi loodud on ka ilmselt nõukogude levimuusika kõige populaarsem laul, Alla Pugatšova kuulsaks lauldud «Миллион алых роз» (e.k «Miljon helepunast roosi»), mis oli alguses kirjutatud siiski läti lauljatarile Aija Kukulele. Pauls on kirjutanud ka hulga Jaak Joala, Anne Veski jt eesti artistide tolle aja repertuaari kuulunud laulud.

-1970.–1980. aastatel saavutas mitu Baltimaade artisti Nõukogude Liidus, võib öelda, staari staatuse. Laima Vaikule, Jaak Joala, Tõnis Mägi ja teised. Osa neist on veel praegugi Venemaal populaarsed. Milles seisneb nende edu saladus?

Repertuaar, repertuaar ja veel kord repertuaar… Nende edu saladus oli nende repertuaar ja laulud, mida nad laulsid. Need läksid inimestele toona väga peale ja neid teatakse veel tänapäevalgi üle terve endise Nõukogude Liidu.

-Räägitakse, et neid armastati eriliselt ka nende välimuse pärast, kas see oli nii?

Ma ei arva, et meie artiste jumaldati ainult nende välimuse pärast. Omas ajas olid nad eksootika. Inimesi köitis teistsugune eluviis ning baltlased olid Nõukogude Liidus oma väike lääs. Kui meie juurde sõideti näiteks Venemaalt või kusagilt mujalt Nõukogude Liidust, siis olime nende jaoks lääs. Ma mäletan neid aegu. Toona sõitis kogu nõukogude intelligents ja kultuurieliit suveks meile Jurmalasse.

Baltimaadest pärit lauljad erinesid siis ja erinevad ka praegu, kui Venemaal käivad. Võtke näiteks Laima Vaikule. Kõik tema esinemised on tehtud hea maitsega, kostüümidest kuni peensusteni välja. Tunnen Laimat nagu ka teie eesti artiste väga hästi, nad on kõvad tööinimesed.

Veidi kahju, et need vanad ajad ei tule enam tagasi. Toona olid Baltikumist pärit artistidel üüratud plaaditiraažid, igas linnas ootas tohutu publik. Enam me kunagi midagi sellist ei näe.

-Kuidas staariks olemine inimesele mõjub?

Mul on raske sellele vastata. Ma pole ennast mitte kunagi pidanud ega pea ka nüüd staariks. Loomulikult mind teatakse. Mulle anti ju 1985. aastal Nõukogude Liidu rahvakunstniku nimetus. Kuid sel pole tähtsust ja see kõik oli juba nii ammu, et ega ka teised pööra sellele enam eriti tähelepanu. Eks ma üks dinosaurus olen.

Samas, mul oli mullu 80. sünnipäev, selle puhul toimus ka juubelikontsert. Rahvast tuli palju, publik oli soe ja südamlik. Minu jaoks oli see väga meeldiv ja liigutav.

-Aga kui palju te olete oma muusikukarjääri vältel kokku puutunud sellega, et ühele või teisele lööb kuulsus pähe? Kas nõukogude estraadis olid oma kapriissed primadonnad?

Jah, väga paljud ei tule kuulsusega toime, paljudele lööb see pähe. On pigem harv erand, kui keegi suudab niisuguses olukorras tagasihoidlikuks jääda. Ma võin teile ka oma kogemusest öelda, et igal tähel on omad kapriisid ja kiiksud. Nii on see alati olnud ja nii on see edaspidigi.

Panin seda tähele, kui esinesin koos Alla Pugatšova ja Valeri Leontjeviga. Kuid teisest küljest on see paljuski näitemäng publikule, tegemist on tõeliste professionaalidega. Toonaseid nõukogude staare ei saa päris Hollywoodi diivade ning lääne staaridega võrrelda. Ma pean silmas käitumist. Tänapäeva vene staaridega on kõik teisiti. Raha on neil palju ja nad teevad, mis tahavad, üritades lääne staare matkida.

-Kui palju mängis rolli slaavi inimese temperament?

Loomulikult erinesid vene artistid meie omadest. Slaavi inimese tüpaaž on hoopis midagi muud kui meil, lätlastel ja eestlastel. Kuigi ma ütlen ausalt, et kõige paremad mälestused ongi mul jäänud Jaak Joalast, Kalmer Tennosaarest ja teistest eesti muusikutest. Nad olid omas ajas tipud. Väga hea oli ka Eesti Raadio orkester.

-Tõnis Mägi on rääkinud, et Nõukogude Liidu tuuridel pruugiti ka ohtralt alkoholi ja ka tal endal olid mingil ajal sellega probleemid. Teie, vastupidi, olete terve elu suutnud kahjulikest harjumustest eemale hoida. Ei joo, ei suitseta. Teil on pikk ja õnnelik abielu. Kuidas teil õnnestus kõigest halvast kuulsuse tipul eemale jääda ja ka isiklik elu korras hoida?

Tegelikult pole päris tõsi, et pole kunagi joonud ega suitsetanud. Nooruses olen kõike teinud. Lihtsalt 1962. aastal otsustasin, et nüüd on kõik ja aitab. Sellest ajast pole ma alkoholi lähedale ka läinud. Isegi pudelit õlut pole sellest ajast ära joonud.

Siin on küsimus täielikult iseloomus. Kas seda on või ei ole. Minu käest on tulnud paljud muusikud, kes on alkoholiga hädas, imestunult küsima, kuidas ma saan ilma alkoholita olla. Ma ütlen neile, et lihtsalt ei joo ja kõik, tuleb ise mees olla ning iseloomu näidata, mitte mööda arste joosta.

-Kuidas te muusika juurde jõudsite?

Tänu vanematele. Nad hakkasid minuga juba neljandast eluaastast tegelema. Pärast käisin muusikakoolis, siis astusin edasi konservatooriumisse. Siis õnnestus mul hästi teha pianistieksam ja hakkasin tegelema estraadimuusika ning džässiga. Tasapisi ja endale märkamata saigi minust professionaalne muusik.

-Aga kuidas hakkasite ise muusikat kirjutama?

Pärast sõda polnud meil Lätis peaaegu mitte midagi. Väga populaarne oli saksa šlaager. Siis tahtsingi midagi teisiti teha ja tundsin, et on õige aeg ise proovida. Kirjutasin esimesed lood teatritele. Praegu tagantjärele kuulad ja mõtled, et väga naiivsed laulukesed.

Alguses kirjutasin läti artistidele, kuid läti keelega kaugele ei purjeta. Ei täna ega ka siis. Vaja on kirjutada mõnes suure rahva keeles, vene või inglise keeles. Vaid nii on võimalik jõuda kuhugi rahvusvahelisel tasandil.

-Mida tunneb autor, kui kuuleb oma lugusid võõras esituses?

See on heliloojale väga huvitav. Väga tore ja isegi naljakas, kui kuulsin esimest korda oma laulu «Миллион алых роз» jaapani keeles. Seda laulu teatakse üle maailma päris hästi. Põhimõtteliselt algas kõik Soomest, soomlased olid esimesed, kes selle oma keelde tõlkisid. Hiljuti juhtusin seda laulu kuulma ka korea keeles, aga Lõuna-Koreas arvatakse millegipärast ekslikult, et tegu on vene rahvalauluga.

-Eestis vaatasid mõned Jaak Joala ja teiste edule Nõukogude Liidu avarustes viltu, näiteks Joalat nimetati halvustavalt Kremli ööbikuks…

Ma ei saa aru, miks oli tarvis nii teha. Jaak oli suurepärane laulja ja fantastiline inimene… Mis Kremli ööbik ta oli? Ma tundsin Jaaku väga hästi. Võin teile öelda, et ta oli tõeline eestlane. Ega see tema süü olnud, et ta sellisel ajal ja sellistes oludes elas. Tööd tuli meil kõigil teha sellistes tingimustes ja seda me ka tegime.

-Kas midagi samasugust oli ka Lätis?

Muidugi oli. Lätis oli kõik seesama mis teil Eestis. Eriti puudutas see näitlejaid, kes suutsid nõukogude ajal läbi lüüa, aga nõukogude filmides mängisid sageli fritse-fašiste.

Minu arvates on selline halvustamine täielik lollus. Inimesed tegid lihtsalt oma tööd.

-Kuidas suhtute nüüdisaegsesse läti muusikasse?

Erinevalt. Jagaksin läti artistid kaheks: need, kes mängivad klassikalist muusikat, ja need, kes mängivad levimuusikat. Klassika on meil ka iseseisvusajal väga tugeval tasemel ning meil on palju häid saavutusi, mille üle uhkust tunda. Meil on kuulsad ooperilauljad, kuulsad dirigendid.

Mis puudutab popmuusikat, siis selles ei ole meie seis just kuigi hea. Ainus laulja, keda väljaspool Lätit praegu enam-vähem teatakse, on Intars Busulis. Tal on õnnestunud Moskvas läbi lüüa ja teda tuntakse Venemaal.

Lätis on muidugi palju popmuusikuid, aga ega nad suuda Euroopas läbi lüüa. Teeme popmuusikat rohkem endale.

-Kui palju te praegusest eesti popmuusikast teate?

Peaaegu mitte midagi. Tean neid, keda nägin hiljuti Eurovisioonil. Mees ja naine… Nimesid ei oska kahjuks öelda.

Paraku ei lähe meil, lätlastel, ega teil, eestlastel, viimasel ajal Eurovisiooni konkursil eriti hästi. Finaali pole minu meelest keegi pääsenud.

-Kuidas te Eurovisiooni lauluvõistlusesse suhtute?

Eurovisioon on, mis ta on… Suhtun sellesse kerge irooniaga. Laulud on viletsad, minu jaoks on kõige huvitavam, kui hääli antakse.

-Eurovisiooni algusaegadel oli seal siiski päris laule või kuidas?

Ma ei tea. Ainuke artist, kes on suutnud väljaspool seda konkurssi tõeliselt läbi lüüa, on ABBA. Muidugi, viimastel aastatel on laulud väga kehvaks jäänud.

FAKTIKAST

*Raimonds Pauls on sündinud 1936. aastal, 1953–1958 õppis Riia konservatooriumis klaverit ja 1962–1965 kompositsiooni.

*Pärast konservatooriumi mängis Riia estraadiorkestris, 1964–1971 oli sama orkestri juht. 1973–1978 vokaal-instrumentaalansambli Modo kunstiline juht, 1978–1982 Läti raadio ja televisiooni orkestri dirigent, 1982–1988 Läti raadio muusikasaadete peatoimetaja.

*1989–1993 kultuuriminister, 1993–1998 Läti presidendi kultuurinõunik, 1999 kandideeris Läti presidendiks, kuid võttis pärast esimest vooru oma kandidatuuri tagasi.

*Pauls on saanud aunimetuse NSV Liidu rahvakunstnik, ta on Läti Teaduste Akadeemia auliige ja Rootsi kuningliku Põhjatähe ordeni I klassi kavaler (1995). 2007 sai Balti Tähe autasu ning suvel 2009 määras Venemaa president Dmitri Medvedev Paulsile ordeni Kuldne Pistrik.