Avo-Rein Tereping: millest Eesti inimarengu aruanne ei räägi

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Inimarengu aruanne ei ole kindlasti koostatud selleks, et õigustada sisserännet ja teha rahvale ajupesu, kuid võimalikke lahendusi rahvastikutaaste kohta me sellest kogumikust ei leia, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Postimehe juhtkirjas öeldakse Eesti inimarengu aruande (EIA) kohta, et «sellest ei peaks saama hädaldamise ja vingumise abimaterjal, vaid üks tugi selleks, et targemini Eestile arenguvõimalusi otsida». Muidugi ei tasu hädaldada, sest see teeb nõrgaks.

Ometi tõusis vererõhk ja sagenes südamerütm sellepärast, et lugemine kinnitab: ilmselgelt oleme taasiseseisvusajal mõne olulise asjaga tegelemise asemel lihtsalt molutanud, sest mitu halba trendi jätkub endiselt. EIA on küllalt põhjalik olukorra kirjeldus, kuhu oleme jõudnud. Ehk sellepärast see ühtedele ei meeldi, et tundub samal mugaval moel edasi sammujatele süngevõitu ja kaduvikku ennustav, teistele jälle liiga ühele poole kaldu.

Vähe lohutab teadmine, et mujal liiguvad asjad samal viisil ja vananevast Euroopast ongi saanud rändesõltlane. Võrreldes teiste maailma riikidega, on Eesti mõnevõrra erilises (ja halvemas) seisus, selgub Allan Puuri kirjutatud EIA artiklist. Nimelt on Eesti üks vähestest riikidest maailmas, kus põliselanike arv ei ole saavutanud Teise maailmasõja eelset taset.

Allan Puur märgib Postimehes: «Pikemas perspektiivis kestlikkust sisserändele siiski vaevalt rajada saab. See teadmine võiks suunata ühiskonda ja institutsioone teadmispõhiste lahenduste otsingule, et rahvastikutaastet senisest paremini toetada. Rahvastikuprotsesside varieeruvus Euroopa riikide vahel annab tunnistust sellest, et sotsiaalsel kontekstil, mille osaks on erinevad poliitikamudelid, on taaste vormimisel arvestatav roll. Et Eestil on võimalusi, näitab muuhulgas peredesse soovitava laste arvu püsimine taastetasemest kõrgemal.»

Selles tsitaadis on kolm üliolulist mõtet: sisseränne ei taga ühiskonna jätkusuutlikkust, rahvastikutaaste (ehk siis loomulik iive, sündimus) on mõjutatav ja eestlased sooviksid peredesse rohkem lapsi.

Sellest EIA ei räägi

Rahvastikutaastele, madalale sündimusele on EIAs tähelepanu jagunud vaid põgusalt. Saame küll teada, missugused on prognoosid praeguse olukorra jätkudes ja missugused võiksid olla stsenaariumid, kui õnnestuks sündimust tõsta, kuid see jutt jääbki tingivasse kõneviisi, sest madala sündimuse põhjusi ei kirjeldata, loomulikult siis ka meetmeid, mis võiksid viia sündimuse tõusule. Ehk ei olnudki EIA ülesanne pakkuda võimalikke lahendusvariante?

Kes annaks demograafidele ülesande kaardistada madala sündimuse tegurid ja pakkuda võimalikke lahendusteid? Sest põhjusi teadmata ei ole võimalik protsesse mõjutada. On ju kummaline, et viimane riigi tellitud uuring sündimust mõjutavatest teguritest tehti tervelt üheksa aastat tagasi, 2008. aastal tollase rahvastikuministri büroo tellimusel. See uuring jäigi lõpetamata. Küllap oli rahvastikuministri ameti kaotamine selle põhjus. Nagu selgub näiteks Toompea Haridusseminari liikme ja riigikogu rahvastiku toetusrühma konsultandi Jaak Uibu pikast kirjavahetusest erinevate ametkondadega, ei olegi Eestis institutsiooni, kelle põhitegevus oleks suunatud rahvastikule ehk siis eelduste loomisele meie põhiseaduse olulisima osa – preambuli – täitmiseks.

Teistes riikides on siiski sündimusalaste uuringutega tegeldud ja need viitavad samuti, et erinevate teaduslikult põhjendatud poliitikatega on võimalik saavutada ka taastetasemele vastav sündimus.

Uuringud näitavad, et peale muude põhjuste on seos ka pere sissetuleku ja sündimuse vahel. Kuidas kujundada peretoetusi nõnda, et neil oleks mõju sündimusele? Seda teadmaks tuleks korraldada sellesisulisi uuringuid. Millegipärast ei ole riigil jätkunud selleks huvi.

Loodus ei salli tühja kohta

Kui poliitikud ega akadeemiline seltskond ei uuri Eesti põletavaima probleemi põhjusi, asuvad seda tegema teised. 2013. aastal asutasid mõned murelikud kodanikud asutuse Sündimusuuringud MTÜ. Tegid seda erainitsiatiivil, täiesti oma kulu ja kirjadega. Ja hakkasid analüüsima, mis võiks suurendada sündimust Eestis.

Kui kohtusin esimest korda selle MTÜ inimestega, hämmastas mind, missuguse põhjalikkusega oli tehtud analüüs lahendusteede leidmiseks. Selgus, et üheks meetmeks «demograafilisest vetsupotist» pääsemiseks oleks peredesse kolmandate laste sündimise soodustamine. Kuna üheks oluliseks piduriks soovitud lapse saamisel on materiaalsed põhjused, siis jõuti analüüsi tulemusena järeldusele, et lastetoetuste tõstmisel tuleks keskenduda just kolme- ja enamalapselistele peredele.

Järgnevad analüüsid kinnitasid seda hüpoteesi ja nii saigi teoks algatus, mida õelad kiibitsejad nimetasid seaduse ostmiseks – see tähelepanuväärne sündmus, kui grupp ärimehi tegi annetuse erakondadele selle eest, et võeti vastu seadus lasterikka pere toetuseks alates kolmandast lapsest.

No suurepärane, võiks ju nüüd hüüatada! Lasterikkad pered, kes panustavad olulise osa meie rahva juurdekasvu (kolme ja enama lapsega peresid on kõigist Eesti lastega peredest 10 protsenti, neis peredes kasvavaid lapsi on aga 21 protsenti kõigist Eesti lastest), on saanud oma toetuse ja nüüd jääb vaid oodata, et neid, kes vaesuseriski tõttu lükkasid kolmanda lapse saamist edasi, jääb vähemaks. Seda peaks näitama sündimuse statistika ja see oleks ka kinnitav (või ümberlükkav) tõend, kuivõrd lastetoetus mõjutab sündimust.

Umbisikuline meie

Minu jaoks jääb õhku küsimus: kui leitakse vahendeid iga-aastase inimarengu aruande (ja muudegi uuringute) tarbeks, siis millal jõutakse selleni, millest EIA ei räägi? Uuringuteni, mis oleksid aluseks riigi jätkusuutlikkuseks vajalike meetmete väljatöötamisele? Või ei ole huvigi? Miks ei võiks neidsamu analüüse teha meie ülikoolid, kus teaduspotentsiaali peaks piisama? Miks ei ole riik selliseid uuringuid tellinud, et siis kujundada teadusuuringutest lähtuvat perepoliitikat?

Ja kes (mis) on meie riigis see isik või institutsioon, kelle (mille) põhiülesanne oleks rahvastikupoliitikaga süstemaatiliselt tegeleda? Kui selleks on umbisikuline meie, siis jäävadki probleemid kestma seni, kuni kestame meie. Ehk tuleks taastada 2009. aastal rahahäda tõttu likvideeritud rahvastikuministri ametikoht? Ei saa ju loota vaid kodanikualgatusele, et lahendada riigi ees seisvaid eksistentsiaalseid probleeme.