Seetõttu rändavad eestlased kas Tallinnasse või Eestist välja, otsimaks inimväärsemat elu. Ääremaastumise vastu ei ole ükski Eesti valitsus seni suutnud tõhusalt võidelda, see probleem jätkub ühest inimarengu aruandest teise.
Parem hilja, kui mitte kunagi
Eestis on siiski juba toimunud rändepööre, st kaks viimast aastat on sisseränne olnud mõnevõrra suurem kui väljaränne: esimest korda viimase 25 aasta jooksul ületas Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu 2015.
Kuid rändeajastusse jõudnud Eestile tähendab see paraku suuri probleeme lõimumisega. Eesti- ja venekeelsed kogukonnad omavahel suurt ei suhtle, elatakse jätkuvalt erinevates inforuumides, mis tekitab ja süvendab poliitilisi pingeid.
Liiga kauaks kestma jäetud nõukogude pärand – kakskeelne koolisüsteem – on sisuliselt takistanud venekeelse kogukonna lõimumist Eesti ühiskonda, surudes nad kehvemasse positsiooni nii haridus- kui tööelus.
Vaatasin imestusega riigikogus toimunud mitmetunnist inimarengu aruande arutelu, kus kaks aastakümmet eestikeelsele kooliharidusele ülemineku peamised takistajad (Keskerakond ja Reformierakond) rääkisid nüüd nagu ühest suust, kui tore ja lõimumisõige on aruande tungiv ettepanek üle minna ühtsele eestikeelsele õppele lasteaiast alates.
Aga parem hilja, kui mitte kunagi. Vaatame, kas poliitikute sõnadest jõutakse nüüd siis lõpuks ka tegudeni.
Suurenev sisseränne lisab probleeme, sest tulijad on pärit erinevatest piirkondadest ja teistsugustest kultuuridest.
Teadlaste retsept on järgmine: «Ühiskonna sidusust saab suurendada mitte üksnes eesti keele tähtsustamisega, vaid suhtluse toetamisega. Ühtne eesti lasteaed ja kool saavad olla lõimumise käivitajad, tööturg elluviija ning lõimumise edukust mõõdab see, kui eri rahvusest inimesed soovivad ja saavad elada samades piirkondades.»