Olev Remsu: Eestit halvavad parteilised ja rahvuslikud valikud

Kirjanik Olev Remsu Foto: Erakogu

Anakronistlik sovetimentaliteet ja rahvuslus on Eesti ühiskonna peamised arengupidurid, leiab kirjanik ja kolumnist Olev Remsu.

Kui me tahame ikka üks riik olla, võiks meid siduda mingi ühine idee. Võibolla isegi aade. Muidugi mitte totaalne, muidugi mitte kohustuslik, aga selline, mis kuuluks noblesse oblige juurde.

Oleme väärikad, sest meil on oma riik, oleme väärikad, sest me kuulume väärikatesse liitudesse ja organisatsioonidesse. Me ei pea liiduvabariigi elaniku kombel ennast häbenema ja kuskil Peipsi taga soomlast mängima, me ei pea ka elu eest pingutama, et Brüsselile või Washingtonile kangesti meeldida.

Mis võiks meid siduda? Ma oletan, et see võiks olla igasuguse suurema ja väiksema sulitsemise üksmeelne hukkamõist. Aga seda ei ole.

Võibolla tuleneb see demokraatiast, ent ometi ei tohiks rahvavõimgi anda oma õnnistust varastamisele, valetamisele, aadete puudumisele ja seisukohtade pidevale vahetamisele.

Pisiasjades peegeldub ookean. Sõna riigimees on meil üdini labastatud, sellega kõlksutatakse roppumoodi, peamiselt eitavas tähenduses ja alati poliitrivaali kohta, à la too ei käitunud riigimehelikult.

Kuuldes seda, kummitab mind tunne, et varsti ei ole meil ei meest ega riiki, on vaid pundar pürgijaist «minasid», kes teistele hinnangutega lajatavad.

Eetika ei ole maailmavaade, eetika ei tohi olla parteiline. Kui meil üldse sulitempe taunitakse, on see pigem parteiline või rahvuslik.

Ma toon ühe ilmeka näite. Võrdlemisi lähestikku juhtus meie riigile kaks võrdlemisi iseloomulikku asja. Esiteks jõuti praeguse Keskerakonna juhatuse liikme, Tallinna aselinnapea ja kunagise EKP Paide rajoonikomitee esimese sekretäri Arvo Sarapuu prügimajanduse mahhinatsioonide paljastamisega tubli samm edasi, nõnda jäi asjaosaline oma kõrgest ametist ilma.

Ja teiseks ütles tol hetkel veel riigihalduse ministri kohal olnud Mihhail Korb Haapsalus vene keeles toimunud kohtumisel pensionäridest Nõukogude armee eruohvitseride ja nende leskedega, et tema ei poolda NATO liikmeks olekut.

Kumb on meie riigile kahjulikum? Ühe inimese, olgu ta pealegi valitsuse liige, seisukoht ei otsusta midagi. Korbil on ka ministrina täielik õigus arvata NATOst, mida ta soovib, ent see ei tähenda meie lahkumist lepinguorganisatsioonist. Ja peamine – NATO kaitseb meid ohu eest väljastpoolt.

Kui aga miski takistab meil kujunemast eeskujulikuks Euroopa riigiks, on see sovetlik riigivarastamine, mis meie viljakates tingimustes on imbunud munitsipaal- ja eraettevõtlusesse.

Nagu vamm õgib korruptsioon meie riigi vundamenti seestpoolt, nõnda et see, milles kahtlustatakse Sarapuud, on meie jaoks õõnestavam kui see, mida tegi Korb. Seestpoolt hukutame end ise, olgu eetiliselt või majanduslikult ja riigikorralduslikult, ja keegi ei tule meile appi.

Aga milline oli ajakirjanduses väljendunud üldsuse reaktsioon? Rahvuslik! Korb kui venelane sai eestikeelselt pressilt kõvasti võtta, Sarapuud piitsutati minu arvates õrnemalt.

Kui nii edasi, siis kaotame oma koha korruptsioonivabaduse edetabelis. Ja vahel haarab tunne, ehk on sovetikoolitusega sulid nõnda rafineeritud poisid, et neid ei püüa lääne järelevaatajad. Eetika korporatiivsus on feodaalajastu rudiment. Meil on reformierakondlaste suud lukkus, kui räägitakse Tallinna Sadama või Autorollo kaasusest, ekrelased kaitsevad sulisid oma parteis (aga eemaldavad need, kes füürerite sõna ei kuula), sotsid vaikivad mahhinatsioonidest Ida-Virumaal, venekeelsed linnalehed ei tee juttu Savisaare protsessist *). Näis, kas Vabaerakonnal tuleb oma püünis? Või on midagi juba kuskil olemas, ainult et avastamata?

Meie riiki ja ühiskonda halvavad parteilised ja rahvuslikud valikud. Kriitika ei tohi halastada semudele! Kolle kartes me laseme endale lüüa golle. Kollid on vaid meie eelarvamustest sündinud väljamõeldised, gollid aga reaalsed, näitavad meie nõrkusi.

Ühiskonnaelu jälgides turgatab aeg-ajalt meelde üks nõukogudeaegne anekdoot: Armeenia raadiolt küsitakse, miks viimasel ajal astub nõnda palju inimesi parteisse. Aga sellepärast, et parteitud puhastavad oma ridu, kõlab vastus.

Viimasel ajal tehakse meil häälekalt rahvuslikke avaldusi. On ka selliseid: kuna mina oskan võõrkeeli, pole meile multikultit tarvis. Kuna minul on sidemeid mitme välisriigiga, tean ma, et rahvuslus on meile eksistentsiaalselt vajalik.

Mida selle peale öelda? Ka kõige suuremad polüglotid võivad eksida, keelteoskuse rõhutamine iseloomustab rõhutajat, ent ei tõesta väite õigsust.

Mõtlemiskoht loogika üle on ka sel puhul, kui leiad Rail Balticu vastasele petitsioonile alla kirjutanud paarisaja inimese hulgas perekonnaliikmeid.

Mõistagi on kena, kui ühiskonna algrakukeses valitseb üksmeel. Olgu see eeskujuks! Petitsiooni sõnumi emotsionaalne veenvus nagu kasvaks, ainult et näiteks kohtus lähisugulaste tunnistusi ei arvestata.

Mõneti valitseb meil sovetikelneri ideoloogia. Virutada nõnda palju, kui saab! Valada kundele vähem viina, teha talle topeltarve ja ideaalsel juhul saada kõige selle peale kiidusõnu kaebuste ja avalduste raamatusse.

Ja kõige ihaldatum koht oli muidugi inturist, sest need välismaalased-lollid olid ausad, nemad ei kahtlustanudki, et teenindaja võib sohki teha.

Kelneririugastega on meil endale ostetud linnapea ja ministrikoht. Ja probleem on pigem müüjates kui ostjas. On kummaline, et ei ühe ega teise reputatsioon ei kannata, naljanumbriteks on pööratud ausus, õiglus ja ustavus, silmakirjalikkus ja laveerimine on normis nähtused. Seda peetakse kavaluseks, kõike muud naiivsuseks.

Pahempoolsed võrdsusideed on tambitud maa sisse, eriti hoolega teevad seda endised komparteilased. Unustatakse ära, et triaadis Liberté, Égalité, Fraternité on kolmaski element, nimelt Fraternité (vendlus), mis teebki võimalikuks vabaduse ja võrdsuse kooseksisteerimise. Aga parem karta kui kahetsada, äkki viivadki selle koleda vennastumisega kopika taskust minema.

Jah, paljud riigi ülalpeetavad asutused on pungil parasiite, aga kas omaja vahetus tooks muutuse? Ei, kindlasti mitte, seda teeks vaid kõlblusetusest lahtisaamine.

Näis, kuidas EKRE reageerib uutele tagantkiitjatele ja pealerübijatele. Ei Mussolini ega Hitler slikerdanud, nemad olid sirgjoonemehed, nõnda et EKRE seisab dilemma ees – ühelt poolt valitseb nende kõikumatutes ridades isiksuste põud (need, kes julgevad öelda, mida nad mõtlevad, visatakse välja, nagu seda tehti komparteis), napib häältetoojaid, piisavalt on vaid tõrvikukandjaid ja neid, kes riigikogus hääletavad, nagu kästud.

Teiselt poolt, kuidas sa võtad inimese, kes on silma paistnud pideva vingerdamisega? Arvatavasti laheneb probleem isemoel – EKRE langus reitinguedetabelis kahandab kibelejate kibelemist.

Poliitikud on nagu estraaditähed, nemad kipuvad püünele. Ja igasugune kooris esinemine on vaid ajutine hädaabinõu või maskeering, peaeesmärk on kunagi soolotseda.

Aga kui palju me jälgime, kas lauluke on sisukas või naeruväärne? Oleks ju loomulik, et eraelu-uudistega või mingite tühiste nipsasjakestega pildile tikkumine viiks hääli ära, mitte ei tooks juurde.

Meie ühine idee võiks olla puhtus, igasuguse slikerdamise põlgamine. Ja ka meie, valijad, peaksime olema puhtad eelarvamustest ja pealesurutud mallidest, ent ennekõike olgu seda poliitikud. Mis sest, et idealism, ent sellegipoolest õige.

------------------------

*) Toimetus täpsustab. Venekeelses ajalehes Stolitsa, mille väljaandja on Tallinna linn, 12. juuni 2017 paberväljaande teisel leheküljel ilmus pikem uudislugu Savisaare protsessist. 27.06.2017