Nii nagu jalgpallis eelneb omaväravale enamasti mitu väiksemat viga, on ka enamuse kaotus parlamendi alamkojas tooride mitme valearvestuse tulemus. Omavärav ei lõpetanud aga hitchcockilikku mängu, kus lõpuvilet tuleb veel oodata.
Ohtliku tagasisöödu oma värava poole tegi peaministrist parteijuht David Cameron, kuulutades riigi saatust kaalule pannes erakondliku siseheitluse käigus välja Brexiti-hääletuse, mille tulemuste selgudes sammus kapten mänguväljakult lihtsalt minema. Ohumärke võis näha juba siis, kui kaptenipaela kandis Margaret Thatcher, kelle juhiaja lõpus hakkasid toorid oma meeskonda ise aeglaselt, kuid pidevalt nõrgestama.
Viimased liidrid meenutavad Krõlovi tegelasi. Kui valmis purustas karu tukastava peremehe näol kärbest märgates kivimürakaga nii kärbse kui ka peremehe pealuu, siis päris elus läks kärbsel peremehest paremini.
Karu rolli sobivad nii Cameron kui ka May, kärbseks näiteks Nigel Farage, kes lendu pääsenuna jõudis ka Pärnusse, ning peremeheks Konservatiivne Erakond. Lõhkise peaga taaruv peremees otsib tuge nüüd Põhja-Iiri Unionistide Parteilt, mis meenutab erakonna asemel ususekti, mille liikmed asendaksid koolides õpikud piibliga.
Nüüd pühakust. Emmanuel Macroni erakond sai Prantsuse parlamendivalimiste avavoorus 32 protsenti häältest, kuid erinevalt May tooridest, keda toetas 42 protsenti valijaist, tagab En Marche! esinduskogus suure enamuse. Pühapäevase teise valimisvooru järel võib Macron kindlustada sedavõrd tugeva võimu, et talle on antud juba hüüdnimi Kim Jong Macron.
Kui Põhja-Korea Kim keelab, käsib, poob ja laseb (rakette), siis Prantsuse Kim peab ellu viima tööjõureformi, mis tähendab teravat vastasseisu mõjukate, kuid jäikade ametiühingutega, kes suudavad oma liikmeid sõna otseses mõttes barrikaadidele tuua.