Esmalt kelmidest. «See oli hämmastav omavärav. Me ei tulistanud endale jalga, vaid pähe,» ütles Briti konservatiivist parlamendisaadik Nigel Evans tabavalt oma erakonnakaaslasest peaministri Theresa May välja kuulutatud erakorraliste parlamendivalimiste tulemuste kohta.
Nii nagu jalgpallis eelneb omaväravale enamasti mitu väiksemat viga, on ka enamuse kaotus parlamendi alamkojas tooride mitme valearvestuse tulemus. Omavärav ei lõpetanud aga hitchcockilikku mängu, kus lõpuvilet tuleb veel oodata.
Ohtliku tagasisöödu oma värava poole tegi peaministrist parteijuht David Cameron, kuulutades riigi saatust kaalule pannes erakondliku siseheitluse käigus välja Brexiti-hääletuse, mille tulemuste selgudes sammus kapten mänguväljakult lihtsalt minema. Ohumärke võis näha juba siis, kui kaptenipaela kandis Margaret Thatcher, kelle juhiaja lõpus hakkasid toorid oma meeskonda ise aeglaselt, kuid pidevalt nõrgestama.
Viimased liidrid meenutavad Krõlovi tegelasi. Kui valmis purustas karu tukastava peremehe näol kärbest märgates kivimürakaga nii kärbse kui ka peremehe pealuu, siis päris elus läks kärbsel peremehest paremini.
Karu rolli sobivad nii Cameron kui ka May, kärbseks näiteks Nigel Farage, kes lendu pääsenuna jõudis ka Pärnusse, ning peremeheks Konservatiivne Erakond. Lõhkise peaga taaruv peremees otsib tuge nüüd Põhja-Iiri Unionistide Parteilt, mis meenutab erakonna asemel ususekti, mille liikmed asendaksid koolides õpikud piibliga.
Nüüd pühakust. Emmanuel Macroni erakond sai Prantsuse parlamendivalimiste avavoorus 32 protsenti häältest, kuid erinevalt May tooridest, keda toetas 42 protsenti valijaist, tagab En Marche! esinduskogus suure enamuse. Pühapäevase teise valimisvooru järel võib Macron kindlustada sedavõrd tugeva võimu, et talle on antud juba hüüdnimi Kim Jong Macron.
Kui Põhja-Korea Kim keelab, käsib, poob ja laseb (rakette), siis Prantsuse Kim peab ellu viima tööjõureformi, mis tähendab teravat vastasseisu mõjukate, kuid jäikade ametiühingutega, kes suudavad oma liikmeid sõna otseses mõttes barrikaadidele tuua.
Macroni suurimad vastased pole ametiühingud ega sisepoliitilised vastased – tema presidendivalimiste duellandi Marine Le Peni Rahvusrinne saab parlamendis tõenäoliselt käputäie kohti –, vaid kõrged ootused, mis Macroniga seostuvad.
Üks inimesele omane nõrkus on lootuse tekitamine ning selle korrutamine seni, kuni selle tulemusena läheb lootus reaalsusega lootusetult segamini. Praegu pühakuna austatavale Macronile on prantslaste lootuste ja unistuste täitmine ning nende trööstimine palju keerulisem kui käesurumine Donald Trumpiga.
Kui Marcon ebaõnnestub, jääb ta n-ö õhu inimeseks, kelle peas hubisevad küll sajad ideed, mis aga ei teostu. Nagu Macroni presidendist endine ülemus François Hollande, kes lõpetas paljudest mõttesädemetest ja parlamendienamusest hoolimata nagu vaenlastest ümbritsetud Élysée kindlusesse tõmbunud kurb sõdalane.