Erkki Bahovski: mineviku mäletamine hoiab ühiskonda koos

Erkki Bahovski Foto: Tairo Lutter

14. juuni 1941 läheb eesti ajalukku musta kuupäevana. Hoiatusena, mis võib juhtuda, kui üks inimrühm hakkab otsustama, kus ja kas teised võivad elada. Küüditamist tuleb mäletada, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

Küüditatud on mulle rääkinud, kuidas nad mäletavad, mis neil 14. juunil 1941 seljas oli, mis kotti pandi ja mis ka hiljem koju tagasi jõudis. Säärase valuastmega kogemus paneb mäletama iga detaili, sest siis muutus kümnete tuhandete elu. Muutus ka neil, kes jäid siia.

Muidugi saab nüüd alati vastu öelda, et kas peab minevikus nii palju kinni olema. Aga rahu – valus minevikukoorem pole takistanud Eestil olemast innovaatiline. Probleeme kindlasti jätkub, kuid välismaa eksperdid imestavad – siingi on mul vahetu kogemus – ikka meie e-valitsuse ja teistegi e-lahenduste üle.

Seega ei ole meie minevik kujunenud taagaks, õigemini peaks ütlema, et iga normaalne ühiskond hoiab ja mäletab oma ajaloolist kogemust, sest ilma ajaloota ühiskond laguneb. Experientia docet!

Paraku ei saa me üle ega ümber tõigast, et ajalooline kogemus pole igaühele ühesugune. Või soovitakse seda kogemust nullida, mälust kustutada – ilma tervikliku ajaloopildita ühiskond on ka ise vildakas. Nõukogude võim oli väga osav libaajaloo – nagu praegu on Moskva libauudiste – väljamõtlemisel.

Usun, et paljud on kogenud küüditamisest ja laiemalt Nõukogude repressioonidest rääkimisel vastuargumenti, et Nõukogude võim tappis ja küüditas ka palju venelasi. See on õige, kuid sealt edasi ei kiputa väga järeldusi tegema ega edasisi küsimusi esitama. Ja see küsimus on, miks pahandada nendega, kes võitlesid Nõukogude võimu vastu.

Metsavennad, Poola Koduarmee, bandeeralased ja teised – enamik neist on ju Vene ajalookirjutuses ja sestap ka enamiku venekeelsete inimeste silmis endiselt bandiidid. Vaatamata asjaolule, et nad võitlesid võimuga, mis tappis venelasi.

Aasta tagasi jättis seitse keskerakondlast küüditamise resolutsiooni poolt hääletamata. Aasta hiljem oleme olukorras, kus Keskerakonna vastne peasekretär on teatanud, et on isiklikult Eesti NATO liikmesuse vastu. NATO võib paljudele tähendada kaitsekulutuste protsente, tanke ja sõdureid, nagu võib Euroopa Liit sisaldada märksõnu «eelarve strukturaalne puudujääk», «fiskaalne distsipliin» või «ühtekuuluvusfondi vahendid», kuid ennekõike loodi need rahvusvahelised organisatsioonid hoidmaks ära sõda ja sellega ühes ka inimsusevastaseid kuritegusid. Seda küüditamine aga kahtlemata on.

Rein Ruutsoo näitas juba oma artiklis (Postimees.ee, 12.06), missuguseid valesid sisaldab Arkady Hodose (Postimees.ee, 7.06) lugejakiri. Lisaksin vaid, et see kiri näitab ka imperiaalset mõtlemist, mis viib tihti inimsustevastaste kuritegudeni.

Tsitaat kirjast: «Venelased – nii vanausulised kui ka need, kes tulid siia nõukogude ajal –, toetuvad vene kultuurile, mis on tänu meie rahva rohkearvulisusele ja võrreldamatult märksa pikema poliitilise sõltumatuse ajaloole rikkalikum kui eesti oma. Ja iga kultuuri põhituum, nagu me kõik teame, on keel.» Ehk siis põhjus, miks Hodos pole 20 aastaga eesti keelt selgeks saanud.

Üldiselt tegi 20. sajand verdtarretavalt selgeks, kuhu viib inimeste reastamine kultuuri, rassi, klassi, keele või mingi muu omaduse põhjal. Kõige kurvem Hodose arvamuse juures on, et samalaadset argumenti, nagu kasutas tema eestlaste puhul, tarvitas Adolf Hitler venelaste puhul. Et venelased on alaminimesed (Untermensch), kes ei vääri natside arvates oma nõrgema kultuuri ja rassi tõttu õigust elada. Sestap kujunes natside sõjapidamine idas hoopis teistsuguseks kui läänes.

Ehkki ma jälestan natsionalismi – mitte segamini ajada rahvuslusega –, jälestan ma imperialismi veelgi rohkem. Ma olen küll varem kirjutanud mõtteharjutuse korras, miks imperiaalne mõtlemine võiks riigisiseselt kuidagi rakenduda (Diplomaatia, september 2015), kuid seda vähem on imperialism paslik rahvusvahelistes suhetes.

Natsionalism on ennekõike ikkagi kohaliku või regionaalse iseloomuga ja vähem messianistlik, seevastu imperialism on globaalne, pretendeerides universaalsusele, olgu selleks Pax Romana, kalifaat või Kolmas Rooma.

Imperialism tähendab jumalast antud õigust valitseda teiste inimeste üle, sestap on impeeriumi naabrid alati ajutise iseloomuga. Impeeriumi mõte – kvintessents, kui soovite – seisneb selle pidevas laienemises.

14. juuni 1941 läheb eesti ajalukku musta kuupäevana. Hoiatusena, mis võib juhtuda, kui üks inimrühm hakkab otsustama, kus ja kas teised võivad elada. Järelikult ongi meie kohus seda kuupäeva – ja muidugi paljusid teisi kuupäevi meeles pidada, sest ehk suudame nii tulevikus vältida sääraste olukordade tekkimist.