Marii Karell: kompra kogumisest ja vastandumisest Briti valimiste näitel

Marii Karell. Foto: Erakogu

Kui isiklikuks, et mitte öelda negatiivseks, võib muutuda valimiskampaania Suurbritannias, kirjutab «Radari» peatoimetaja Marii Karell.

Kas kujutate ette, et noore poliitikahuvilise esimeseks tööks erakonnas saab konkurendi kohta kompromiteeriva materjali kogumine? Ja mitte lihtsalt faktide, vaid väga isiklike detailide otsimine, millega vastast õõnestada?

See on vaid üks hämmastavaid detaile, millega saabusin tagasi hiljutistelt Briti valimistelt. Mitte et laimukampaania Eestis võõras oleks. Eilne uut rahandusministrit Toomas Tõnistet puudutav uudis «Kaks Tõniste kinnistut on äripartneri kriminaalasjas arestitud» näikse olevat klassikaline näide konkurendi spinnist.

Väga isiklik, et mitte öelda negatiivne kampaania Suurbritannias näis olevat aga hoopis kõrgemal tasemel. Võtame näiteks ühe Londoni piirkonna Vauxhalli, kus leiboristide parlamendiliige Kate Hoey tegi oma kuuendat kampaaniat. Ta oli nii lahke, et lubas «Radari» saate endaga kaks päeva enne valimisi kampaaniakarusselil kaasa tiirlema. Hoey on oma poliitilise karjääri jooksul olnud Tony Blairi valitsuses spordiminister, ta on Vauxhalli esindanud parlamendis 28 aastat.

Brittide parlamendivalimiste süsteemi järgi kandideerib piirkonnas 5–10 inimest, iga parteid esindab üks inimene, lisaks üksikkandidaadid. Valija hääl ei lähe mitte nimekirjale, kus kohad hiljem koefitsientide alusel ümber reastuvad, vaid ühele konkreetsele isikule. See, kes saab piirkonnas enim hääli, ongi parlamendis sees. Ja nii on Vauxhalli inimesi kuuel korral esindanud leiborist Hoey.

Kõrvalt vaadates tundub selline personaalne süsteem küllaltki mugav. Kui Hoey käib oma piirkonnas tänaval ringi, jääb mulje, et tegemist on superstaariga. Inimesed astuvad ligi ja meenutavad aastatetaguseid juhtumeid, kus saadik on kedagi nende pereliikmetest personaalselt aidanud. Selle «mugavuse» hind on muidugi aastate viisi kibedat tööd ja kümneid tuhandeid uksi, millele enne valimisi tuleb koputada. Samuti tähendab see, et uuel tulijal on väga raske jalga ukse vahele saada. Hoey ongi populaarne seetõttu, et ta on 28 aasta jooksul aidanud väga paljusid sotsiaalprobleeme lahendada, piirkonda kolinud immigrantidele viisasid hankida, mittetulundusühingutel ruumirenti soodsamaks kaubelda jne. Kui küsisin ta käest, mida ta arvab, kui paljusid inimesi on ta isiklikult aidanud, vastas ta, et tal on 12 000 inimese kodune aadress, täiendades, et just nii paljude inimestega on tal olnud 28 aasta jooksul isiklik kontakt.

Veelgi kultuslikum on seis Londoni piirkonnas Islington North, mida Briti parlamendis on viimased 34 aastat esindanud leiboristide liider Jeremy Corbyn. Kui käia ukselt uksele, siis inimesed aina kiidavad teda. Kui liita veel parteijuhi tiitel, ongi see Corbynist teinud peaaegu ebajumala. Inimesed juubeldavad ja laulavad, kui ta oma kampaaniabussiga üritusele saabub! Millegipärast on raske uskuda, et nõmmekad Margus Tsahkna puhul laulu lahti lööksid. Ja midagi sellist pole isegi Edgar Savisaare üritustel nähtud.

Nii Corbyni kui ka Hoey vastu jooksutasid konkurendid aga sel korral eriti negatiivset kampaaniat. Corbyni vastu kandideeris Islington Northis leiboristide endine liige ja suurrahastaja Michael Foster, kes lihtsalt oli oma endise kodupartei liidris tohutult pettunud. Ta ei hoidnud oma sõnavõttudes Corbyni vastu värve tagasi, kasutades sageli väljendeid «Corbyni kuritegu» ja «pea-pilvedes idealist».

Hoey vastu kandideeris Vauxhallis uuriv ajakirjanik liberaal-demokraat George Turner. Kuivõrd Hoey pooldab Brexitit, oli Turneri kampaania ehitatud sellele, et Brexit on kõige hullem asi, mis on Suurbritanniaga iial juhtunud. Turner tuletas igal hetkel Vauxhalli valijatele (kes olid 80 protsendi ulatuses Brexiti vastu!) meelde, et Hoey teeb koostööd Brexiti eestvedaja Nigel Farage'iga. Nad toppisid inimeste postkastidesse pildi, millel Hoey naudib koos Farage'iga meresõitu, ja rõhutasid, et tegemist on suurte sõpradega. Nad tegid plakati, millel pool nägu on Hoey ja pool Farage'i oma ning kirjutasid juurde: «Vauxhall väärib paremat!»

Mõlemad vastandumiskampaania tegijad kaotasid. Turner sai 20 protsenti häältest, Hoey samas piirkonnas 57 protsenti. Foster sai aga 0,4 protsenti häältest, samas kui Jeremy Corbyni näitaja oli üle 70 protsenti. See annab lootust, et negatiivsete kampaaniate aeg on möödas. Mäletame möödunud kohalike omavalitsuse valimistest aastast 2013 Eerik-Niiles Krossi kampaaniat Savisaare korruptiivsuse vastu. Selle jõulisus teeb silmad ette brittidelegi. Saab näha, milliseks kujunevad sügiseste omavalitsuste valimiste kampaaniad Eestis, sest vaadates Tõniste uudist võib ilmselgelt väita, et need on alanud.

Täna õhtul kell 21 läheb eetrisse «Radari» erisaade, mis pühendub Brexiti-järgse Suurbritannia parlamendivalimistele.