Mati Pallasma: endal näpud põhjas, mõtleme nagu Põhja-Korea

Põhja-Korea lipp Foto: DENIS BALIBOUSE/REUTERS/Scanpix

Meil on ainult oma suur suu ja teiste tühipaljad lubadused ning unistamise sildi all tahame elada tühja rahakotiga tuleviku arvel, kirjutab pensionär Mati Pallasma.

Opositsioon kritiseerib tänast valitsust küll laenu võtmise ja miinuses riigieelarve, küll uute maksude ja üldse kõige halva pärast, mis maailmas toimub. Valitsus õigustab: vaja tõsta majandust, parandada seda ja toda jne. Tõsi on see, et meil ei jätku raha praktiliselt millekski, mida eluliselt vaja oleks – kiratsevad politsei ja päästeamet, puudub tõsiseltvõetav piirivalve, tervishoiutöötajad ähvardavad streigiga, haridus vajaks lisaraha jne.

Kes süüdi on, kas need, kes alles pukki said või need, kes hiljuti pukist minema löödi või hoopis need, kes nii eelmises kui praeguses valitsuses vett segavad ja endale paremaid tingimusi otsides pidevalt pooli vahetavad – mine võta kinni. Üks on kindel – üha tihedamini tunduvad hädasti puuduvad summad naeruväärselt väikesed, kui võrrelda neid näiteks… lasketiirudes kulutatavaga.

Meenutagem : valitsus otsustas eraldada 60 miljonit eurot, et – nagu väljendus (nüüd juba endine) kaitseminister Margus Tsahkna -  osta tarka ja võimsat laskemoona. Arvestades Tsahkna iseloomustust ostu kohta, võib tegemist olla rakettidega ameeriklastelt ostetud tankitõrjesüsteemide tarvis, mille üks (!) lask maksab 60 000 – 70 000 eurot. See on nagu meiepoolne kingitus rikaste riikide sõduritele, kellele omal maal vaevalt nii kalleid mänguasju kätte antakse.

Küllap varsti eraldatakse järgmised 60 miljonit, sest selle raha eest saab neid rakette ju ainult 1000 ringis, kuid võõrleegionäre on siin ligi paar tuhat, pealegi neid vahetatakse. Meie kaitseminister teatas, et ülalnimetatud summa on lisaks liitlasvägede vastuvõtuks minevatele kulutustele ja niigi kaitsekuludeks ette nähtud 2,2 protsendile SKT-st.

Kui palju me kaitsekulutustele summa summarum kulutame, pole teada, kuid arvestades meie tegutsemist mitmesugustel välisoperatsioonidel, pidevaid kulutusi liitlaste vastuvõtmisel ja ülalpidamisel, relvade oste, kulutusi meie enda kaitseväele ja kaitseliidule jne, võib oletada, et tegemist on kordades suurema summaga, kui räägitav 2 või 2,2 protsenti SKT-st. Mis siin siis imestada, kui eelarve miinuses on ja tuleb laenu võtta.

Loomulikult peab ka Eestil, kui vähemalt de jure iseseisval riigil, olema oma sõjavägi ning võimalikult hea kaitsevõime, kuid kas ikka on tarvis anda see Eesti-nimeline maalapike katsepolügooniks võõrvägedele, olgu pealegi liitlasteks nimetatavatele ning igal võimalikul juhul ja suure käraga ronida otse eesliinile.

Suure poliitika lahinguplats

See, et me nimetame meie ja NATO ühisõppusi vastuhoiatusaktsiooniks, venelaste omi aga provokatsiooniks, ei muuda tõsiasja, et venelased toimetavad omal maal, meile aga on tulnud sõdurid ja toodud relvad kaugetest võõrastest maadest, isegi teiselt poolt maakera. Pole siis ime, et venelased tõlgendavad asju teistpidi.

Laias laastus – pada sõimab katelt ja kumb mustem on, selle üle võib jäädagi vaidlema. Tegelikult ei huvita neid suuri, kellega koos me Venemaad ärritame ja oma loodust reostame, ju mitte meie ise, vaid meie asupaik. Kui siin aga tõesti (näiteks õppuste käigus) peaks juhtuma mingi intsident, siis lähevad need rahuvalvajad oma tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatesse kodudesse, kuna neil pole mandaati võõral maal sõdida.

Maailma suurtel pole meist sooja ega külma. Pigem võib karta, et vajaduse korral müüakse meid jälle maha, panustagu me oma kaitsevõimesse kaks või 20 protsenti SKT-st. Seejuures ei usu keegi, et Venemaa meile kallale tungiks, ka meie ise mitte. Oleme suure poliitika väike lahinguplats.

Meile annab Venemaa-kaart võimaluse otsida jätkuvat kaastunnet oma kurva saatuse pärast ning demonstreerida truudust praegustele partneritele, sisepoliitiliselt aga on see peamine relv võitluses Savisaare juhitud Keskerakonna vastu, kes, arvestades, et Venemaa on ja jääb meie naabriks, lähtus oma vaadetes kuni viimase ajani reaalsest olukorrast, mitte välistest mõjudest.

Põhja-Koread iseloomustatakse kui sõjale pühendunud suurusehullustuses riiki, kes oma napist eelarvest pidavat vähemalt veerandi panustama sõjaks valmisumisele ning kes norib pidevalt kõigiga tüli. Poleks siis ime, kui keegi järsku tüdineb ja asi lõpeb suure pauguga. Vahel tundub, et oleme laskunud samale tasemele, me teeme kõik selleks, et teravdada Venemaa ja teiste riikide vastuolusid, nõudes siia üha suuremaid baase ning halvustades Venemaad kõiges ja kõikjal.

Meie vahe Põhja-Koreaga on vaid selles, et kui neil on omal nii jõudu kui massi, siis meil on ainult oma suur suu ja teiste tühipaljad lubadused. Selline käitumine on andnud tugeva hoobi meie majandusele (oleme kaotanud transiidi ja põllumajandustoodete suurima tarbija) ja jääb üle vaid loota, et suurtel on rohkem mõistust kui meil ja me ei lange omaenese provokatsioonide ohvriks

Põhi paistab

Jälgides maailmas toimuvat, tundub, et maailm on hulluks läinud. Laienev terror, sõjad, põgenikud. Väidetavalt teeb nn demokraatlik maailm (muidugi meie aktiivsel osavõtul) kõik selleks, et olukorda paranda. Kuid samas: mitte väga ammu päästsid ameeriklased koos inglastega valeandmete alusel lahti Iraagi sõja, mis on nõudnud tuhandeid inimelusid ja viinud riigi kaoseni ning millest said alguse mitmedki terroriorganisatsioonid ja hiljem ka ISIS.

Et oma kõhnale rahakotile lõplik põnts panna, kavatseme ehitada Rail Balticu sarnase monstrumi, mille tarvis pole ega tule ei kaupu ega reisijaid ja millele põhilised kulutused saavad tulema alles pärast selle valmimist. Loomulikult on raudteed vaja, kuid mitte sellisel kujul.

Öeldakse, et unistada tuleb suurelt ja kõik oleneb valikust. Õige ta on, kuid unistuse ja afääri eristamiseks, samuti valiku tegemiseks on vaja mõistust ning mõtlemisvõimet – mis saab edasi? Tagantjärgi tarkus meid tulevikus ei toida, ainuüksi poliitilisi ambitsioone esikohale seades tuleb rahakoti põhi järjest lähemale.