Ivan Makarov: ohhoo, puha tuttavad näod ehk Häda mõistuse pärast

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Vaadates Eesti telesaateid, võib mingil hetkel minna meelest, mis kanaliga on tegu: kõikjal ühed ja samad näod, nagu Eestis elaks vaid käputäis inimesi. See on kui kogu meie elule laienenud kommertsraadiojaama muusikavalik: ühed ja samad hitid ööpäev läbi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Vanemate inimeste taju nüristub ja noored muutuvad mitteeakohaselt konservatiivseteks. Me harjume üksluisete tühiste asjadega ja tunneme mingit seletamatut ebamugavust uue idee, näo või helina pärast. Haamriefekti tagajärjel pinnapealseks muutumine kajastub lõpuks ka poliitilistes valikutes.

Üks tähtis uudis lõputust reast: «Suhte sasipundar: Grete Kleini ekspeika Rauno ekspruut on Erik Karu uus pruut!». Seesugused pealkirjad on selles mõttes positiivsed, et nad ammendavad kirjutise sisu ja polegi vaja edasi lugeda, isegi selleks, et teada saada, kes on kõik need inimesed. Kindlasti on tegemist vahvate noortega, kes elavad nende jaoks sisukat elu. Kuid mööduvad aastad, mis ei halasta ei sipelgale ega rohutirtsule.

Tätoveeringud, mida oli pringil kehal ilus vaadata, lähevad koos nahaga kortsu. Ja nagu jäävad alles aina eneseiroonilisemaks muutuvad kehamaalingud, nii jäävad ka internetitoimikud – et sa olid kellegi eks ja sul oli suhe kellegi teise eksiga. On juba peale kasvanud lastelaste põlvkond, kes guugeldavad oma vanavanemaid, leides hämmastavalt palju informatsiooni, mis on tihtipeale piinlikult tühine.

Vennashaualik leierkast

Põlvkondade probleem ei kao kuhugi – nagu meie vanemad torisesid roki kallal, nii meiegi suhtusime irooniaga diskosse. Aga paistab, et mingi tsükkel on jõudnud lõpule, kuid arenguspiraal on oma järjekordsel tasemel hoopis ringiks sulgunud. Noored muusikud ja kuulajad stagneeruvad, kuna meie vaimselt piiratud muusikatööstus toodab läikivat Hiina konveierkaupa ja kõik, mis sellest vähegi erineb, läheb automaatselt praagi alla.

Noored on targad, nad on asjaga kursis, nad on aina ratsionaalsemad ega hakka tegema tühja tööd, vaid lähevad ikka kindla peale välja. Ka pinna peal end kramplikult hoida üritavad vanad tegijad laulavad püüdlikult rannapidudest ja avaldavad memuaare oma haledatest orgiatest, kasvatavad ette roosad kitsehabemed ja mängivad pubekate ees tola.

Vanad bändid tõusevad suveks sarkofaagist ja lähevad tuurile, mõni tänavu leierdatav young gun kindluse mõttes kaasas. Siis poetavad pisara, jätavad publikuga igaveseks hüvasti, kuid mõne aja pärast toimub uus muumia tagasitulek.

Lääski toodab meeletul hulgal mõttetut kaupa, ainult et sealne miljard kuulajat võimaldab tähelepanu ka eranditele, kel poleks Eestis šanssigi, sest sellised suretatakse eos meie põhjakorealiku poliitikaga formaatraadioja(a)made maal, kus DJdel pole midagi öelda ja nad valivad staare, kel pole millestki laulda.

On alanud suvetuuride aeg, siledate häälekestega lauljad moodustavad rohkeid kattuvate liikmetega «ühekordselt kasutatavaid erakondi» – kõikjal ühed ja samad nimed, ja nende muusikagi on üllatavalt universaalne: selle saatel on hõlbus hammustada reklaamklipis jäätisest tükki nii, et portselanist hambad ei põru.

Meil puudub sisuline levimuusika kriitika, kuna arvustada pole ju midagi seal, kus vaimne võrrand on juba aastaid matemaatiliselt täiuslik: 15 magamata ööd ja viis kasti õlut. Vennashaualikku leierkasti integreeritud valitud seltskond ei löö mitte millegi ees risti – kas nad parodeerivad maailmastaare või esitavad aupaklikult nende loomingut, vahe ei ole märgatav.

Nad panevad ette üksteise nägusid ja laulavad üksteise laule ning rändavad selle popsüldiga saatest saatesse. See meenutab Alla Pugatšova võimulolemise aastakümneid – iga Vene kanali igasse muusika- ja seltskonnasaatesse tulid ikka ja jälle samad inimesed: Alla ise, tema tütar Kristina, tema väimees Vova, tema kallimad Filippi ja Maksimiga eesotsas, tema lemmikvunts Igor ja teised «idud ja kälimehed».

Eestis on nüüd sama lugu nii lauljate kui ka näitlejatega: üks koomik võib olla ekraanil mõne tunni sees saatejuhi, saatekülalise, seriaalitähe, uudistesaate objekti, lapsevanema, mälumänguri, solisti, sportlase ja reklaaminäona. Tal pole enam ammu midagi uut ja mõistlikku öelda, aga seda temalt ei oodatagi. Ta on meie sisekujunduse sama vältimatu element nagu korisev kraanikauss. Ta ei peagi laulma ega rääkima, sest ta nägu ise juba kõlab tuttavalt.

Ka Õllesummer on ammu tõestanud – pole olemas mõttetuid artiste, on vaid liiga vähe õlut.

Kuidas sünnivad oudekkilooned?

Gribojedovile kuulub surematu fraas «Ohhoo, puha tuttavad näod!». See on pärit teosest «Häda mõistuse pärast» ja meie oludes «ohhoo» võib julgelt välja jätta. See lakkamatu déjà-vu teleekraanil määrab ka meie riigi poliitikat. Päevast päeva antakse sõna ühtedele ja samadele poliitikutele ja politoloogidele – vanu rääkijaid on sama mugav kuulata kui ohjeldamatult roteeritavaid lauljaidki: ei pea pingutama, kuna on ju ette teada, mida sa kuuled.

Toksid ühe näpuga nutitelefoni, vaatad ühe silmaga saadet – aju puhkab, teine silm vajub kinni. Ja uinunud mõistus sünnitab oudekkiloonesid: Reformierakond on olnud võimul 17 aastat, Keskerakond jääb ilmselt 27 aastaks ja küllap me näeme veel Raekoja platsil ka mausoleumi. Lindilõikajaid ikka leidub ja avamisel kindlasti laulab mõni rahvale pähe istutatud magamistoa ööbik. 

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.