Soome valitsuskriisi põhjuseid tuleb otsida poliitikute soovis näidata end valijatele sobivast küljest. Teisisõnu – erakonnad asusid pärast sisepoliitiliste jõujoonte muutumist järgmisteks valimisteks rivisid korrastama. Vastuoluliste vaadetega Jussi Halla-aho tõusu järel Põlissoomlaste (Perussuomalaiset) etteotsa tundsid ilmselt nii peaminister Juha Sipilä erakond Keskusta kui Petteri Orpo Kokoomus, et neil olnuks päris keeruline senist koalitsiooni teovõimelisena hoida.
Timo Soini juhtimise all hakkas Põlissoomlaste erakond valijate meelest liialt etableeruma. Täpselt kaks aasta tagasi, 29. mail 2015 jõuti valitsuskoalitsiooni ja Soini ise sai välisministri portfelli. Võim tõstab tõsiseltvõetavust, samal ajal aga kasvab vastutus nii tegude kui väljaütlemiste osas ning see seab tegevusele teatud piirid. Kuna eurokriitika, vastandumispoliitika suurtele erakondadele jne oli järjest vähem nähtav, läks võimu nimel tehtud kompromiss Põlissoomlaste valijate meelest liiga kaugele.
Põlissoomlaste populaarsus on parimatest päevadest kaugel (aprillis kohalikel valimistel 8,8 protsenti). Populaarsust koguvad samal ajal rohelised, kes on immigratsiooniküsimustes Põlissoomlaste antipoodid (kohalikel valimistel 12,5 protsenti). Samal ajal langes ka Keskusta suuruselt kolmandaks jõuks ning on kaotanud populaarsuse tipphetkedega võrreldes peaaegu kolmandiku.
Isikuna on Halla-aho justkui Soini vastand. Soini on hea huumoriga rahvamees ja näidanud end kokkuleppijana; Halla-ahoi seevastu tõsimeelne, vaikne, varem peaaegu ainuliselt immigratsiooniteemadele keskendunud. Usuliste tunnete solvamise ja rahvustevahelise viha õhutamise eest saadud trahv tõstis Halla-aho populaarsusust ja temast sai ka oma erakonna favoriit. Varem tagasihoidlike tulemustega islamikriitiline poliitik sai 2011. aastal Eduskunta valimistel 15 000 häält. Euroopa Parlamendi valimistel 2014 saavutas ta Alexander Stubbi järel koguni teise koha.
Halla-aho sõnakasutusest võib leida ka piiripealseid või neid ületavaid väljendeid. Samas tasub otsese siltide kleepimisega olla ettevaatlik. Tema immigratsiooni puudutav kava pole midagi pöörast (stiilis «meie kvoot on null»), vaid pigem jõuline vastandus roheliste «vägisi multikultuurseks» sõnumitele.
Soome koalitsioon saab täienduse tõenäoliselt soomerootslaste ja kristlike demokraatide näol ning ehkki enamus parlamendis on väike, saadakse valitsus usutavasti toimima. Põlissoomlasi ootav isolatsioon muudab aga kogu Soome erakondlik-poliitilist süsteemi. Edasised valikuvõimalused on ahtamad igaühe jaoks, kes hakkab järgmist valitsust kokku panema. Nagu Rootsis, kus paremäärmuslike Rootsi Demokraatidega keegi mängida ei taha. Või ka Eestis, kus samas rollis oli Keskerakond ning sarnane saatus ähvardab ka EKREt.