Piret Tamm: kuidas istuval ajastul püsti saada?

Tartu jooksumaraton. Foto: Margus Ansu

Elame Istuva Inimese Ajastul, mil oluline küsimus on see, kuidas inimesed ekraanide tagant püsti ja liikuma saada, nendib ajakirjanik ning spordiharrastaja Piret Tamm.

Iga spordisõber, aga ka -vihkaja teab, et kõige raskemad on esimesed viiskümmend sammu, mis viivad diivanilt välisukseni.

Me elame kiires maailmas: internet on kiire, nagu ka autod ja lennud, aga ka elu ja toit. Vaba aega on rohkem kui aastakümneid tagasi, samas on konkurents selle vaba aja täitmiseks äärmiselt pinev: mängi, loe, surfa, laigi, flirdi, vaata filme või seriaale. Ajalehtedest-ajakirjadest, kindla ajakavaga televiisorivaatamisest, teatris käikudest on saanud vana kooli inimeste pisut ehk isegi dekadentlik lõbu.

Lapsed, kes mängivad õues kummikeksu, sulgpalli, koroonat ja rahvaste palli, on jäänud mälestusteraamatutesse. Väga suur osa töökohtadest on moodsas kiires maailmas ekraani taga. Ekraani omanik istub. Istub tööl, istub kodus.

Kiire maailm, mille kodanikud istuvad, tagumised palged tooli või diivani küljes – Istuva Inimese Ajastu. Sest nii on mugav, nii on hea. Meie sisemine pärdik naudiskleb. Just siin tulevadki mängu need kõige raskemad viiskümmend sammu.

Päris elu pole siiski nii hull, kui eelpool kirja sai. Ka Istuva Inimese Ajastul on neid, kes tunnevad liikumisest rõõmu.

Tegelikult on meil liikumisharrastusega isegi aasta-aastalt aina paremini. Rahvastiku kehalise aktiivsuse uuring 2016 näitab, et täisealiste liikumisharrastajate osakaal Eestis on tõusnud 54 protsendile. Seega ületab nende Eesti elanike arv, kes tegelevad liikumisharrastusega regulaarselt vähemalt kaks korda nädalas, esimest korda nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte.

18% vastanutest ehk peaaegu iga viies oli viimase 12 kuu jooksul kaasa löönud ka mõnel tervisespordiüritusel. Samas ei tasu unustada, et peaaegu samapalju ehk 19% ei tegele liikumisharrastusega üldse.

Mis motiveerib Istuvat Inimest liikuma? Eks igaühel ole omad motivaatorid, aga ilmselgelt on esimene motivaator hea enesetunne. Kui oled leidnud harrastuse, mis sulle sobib, sobiva koha, sobiva tempo jne, siis ongi see patareide laadimine, mis paneb organismis kõik õigesti tööle. Mõjub hästi nii füüsisele kui ka mõttetegevusele.

Kuidas kellelegi, aga mulle on liikumine omamoodi ka ajutegevuse jooga. Kõlab kui midagi eriti head, aga miks siiski võidab tihti meie sisemine laisk ja mugav pärdik?

Sest me tahame kiires maailmas kõike ja kohe. Aga nii ei saa. Kui pole aastaid ennast liigutanud, siis kohe maratoni joosta ei jaksa. Isegi mitte poolmaratoni. Jaks ja tulemused tulevad läbitud kilomeetritega.

Meil on valed motivaatorid. Liikumine on inimese toimimise normaalne osa. See ei ole näiteks imerelv võitluses ülekaaluga. Tõsi, liikumine toetab väga hästi tasakaalustatud toitumist. Rõhk sõnal «toetab».

Me tahame olla üliinimesed. Tänasest hakkan sportlikuks ja kütan tundide kaupa iga päev jõusaalis ja jooksurajal. Ja teen endale sellega karuteene. Mõõdukas tempo vundamendi rajamisel ja professionaalsete treenerite nõuanded viivad aja jooksul tulemusteni.

Mis on eesmärk ja mis on tulemus? Mõnikord piisab isegi sellest, kui saad oma sisemisest pärdikust võitu ja vahetad tagumiktunni liikumistunni vastu. Investeerid paremasse tervisesse. Kui joosta ei jaksa, siis kõnnid.

Ja kõnnid ja kõnnid ja tunned sellest rõõmu. Annad oma kehale võimaluse tunda liikumisest rõõmu. Sedamoodi, et ta hakkab taas pidama liikumist oma pärisosaks. Siis ei ole enam vajadust otsida vabandusi (aeg, koht, rõivastus, raha), siis lihtsalt lööd selja sirgu, seod tossupaelad ja tõused diivanilt.

Ning kui oled iseenesega liikumises kokkuleppele jõudnud, oskad seda kogemust jagada ka oma lähedastega. Nõnda säilib usk, et järgmine põlvkond võib küll olla  pöidlapõlvkond, aga samas oskab rõõmu tunda ka muude kehaosade liigutamisest.

Iga samm loeb.