Andres Adamson: varem lähtus oht Eestile lõunast, mitte idast

Muinas-Eesti sõdalased. Foto: Internet

Eestlaste ajalugu kesk- ja uusajal kiputakse nägema väga mustades toonides. Kõik siiski päriselt nii ühene polnud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Üllatav küll, ent kõige pikema aja vältel pole peamine hädaoht Eestile lähtunud mitte idast, vaid just lõunast – alul veel paganlikust ja ühendamata, seejärel ühendatud Leedust, siis juba kristlikust, Poolaga personaalunioonis Leedu suurvürstiriigist ning lõpuks ühisriigist Rzeczpospolitast.

Allajäämine Balti ristisõjas tõi muinaseestlastele ja Läti ala hõimudele kaasa rahulikumad olud ja suurema stabiilsuse – muidugi varasemaga võrreldes. Siinsete asukate suurimaks nuhtluseks olid olnud leedulased, kitsamalt žemaidid. Leedus oli võim kontsentreeritum kui Eesti ja Läti alal, see andis suuri sõjalisi eeliseid ning sajandijagu varem olid alanud leedulaste verised retked kõikide naabrite vastu.

See oli üks põhjuseid, miks läänemeresoome hõimud ja nendega läbisegi elanud latgalid suhteliselt kiiresti ristimise vastu võtsid – koos kindlama kaitsega eelkõige just leedulaste eest. Lõunapoolsemad balti hõimud olid aga viimastega pigem mestis ja nende vastupanu kestis tänu kindlale seljatagusele mitu inimpõlve kauem.

Keskaegsed Liivimaa rüütlid kunstniku pilgu läbi. Foto: Internet

Leedulaste laastavad rüüsteretked ulatusid korduvalt sügavale Eestisse ka orduajal. Leedu oligi ordu vaenlane number üks, leedulasi kaasati ordu vastu Vana-Liivimaa kodusõdades, veel 16. sajandil algas Liivi sõjana tuntud sõdadepundar Poola-Leedu interventsioonist, mitte Vene sissetungist, ning 17. sajandi esimesel veerandil oleks pikk Rootsi-Poola sõda eesti rahva peaaegu loojakarja saatnud.

Too viimane sõda oli küll tingitud juba leedulastest veelgi suuremast õnnetusest, Rootsi võimu alla sattumisest, Rootsi ajast, mille hukatuslikkuse äranägemiseks pole enamiku eesti ajaloolastegi silmad veel avanenud. Viimast korda jõudsid «poolakate», tegelikult ikka enamasti leedulaste röövsalgad ja moonamuretsejad – mis teeb sama välja – Lõuna-Eestini välja Põhjasõja alguses.

Rahvaste ajaloomälu ei ole pikk, ent veel «Kalevipoja» kirjapaneku aegu mäletati, et vaenlasteks on raudmeeste, rüütlite kõrval olnud just leedulased, «pohlakad», venelased ja tatarlased. Lätlasi ei nimetatud, ehkki kahe rahva omavaheline läbisaamine polnud kiita, mõnes läti dainas kaevatakse eestlaste röövlitöö üle ning ajalool oli hiljem veel Eesti-Läti sõdagi varuks – sõjategevus Eesti demokraatliku vabariigi ja Läti nõukogude vabariigi vahel piki kogu keelepiiri jaanuarist juunini 1919.

Muinaseestlased olid arvatavasti osalenud Vana-Vene riigi loomises ajal, mil sõna «venelane» ei tähistanud veel rahvust, vaid ametit – midagi viikingilaadset; kes jõe- ja merekaubanduse, laevade-paatide (venede) ja muuga tegelema hakkas, oligi venelane. Suurvene etnost polnud sellal veel olemaski, see hakkas kujunema alles 12.–13. sajandil ja meie naaberalad Loode-Venemaal slaavistusid lõplikult veelgi hiljem.

Teed läksid lahku siis, kui Vana-Vene riigis õigeusk riigiusuks muudeti, või veidi enne seda. Esimene venelaste sõjakäik tšuudide vastu on teada aastast 997. Vana-Vene riik lagunes siiski peagi alul kaheksaks, hiljem 12ks omavahel purelevaks vürstkonnaks, need aga ei kujutanud enesest eksistentsiaalset ohtu. Vahel tegutseti liiduski, eelkõige muistse vabadusvõitluse ajal, mil venelased võtsid ristisõdijate saabumist kord positiivselt (kaubavahetuse tihenemise või nende mõnel muul moel ärakasutamise kaudu), kord tungimisena oma mõjusfääri.

Kas Eesti kuulus sellesse? Kuidas võtta. Vana-Liivimaa perioodil stabiliseerus idapiir 13. sajandi teisel poolel. Otseseks naabriks oli väike ja nõrk Pihkva feodaalvabariik, kelle selja taga Novgorod. Mõlemad olid eluliselt huvitatud toimivast läänekaubandusest. Järgmise paarisaja aasta sees muidugi ikka sõditi vahetevahel, kuidas siis muidu, kuid need olid vähese ulatuse ja intensiivsusega piirisõjad, vahel rohkem kaubandussõjad.

Olukord hakkas muutuma, kui Novgorod ja Pihkva alul neist palju agressiivsemale Moskva suurvürstiriigile allutati ja seejärel viimasega liideti. Ent ka siis oli konflikti sisuks esialgu võitlus Moskoovia riikliku väliskaubandusmonopoli vastu ning kaks esimest sõda uue naabriga, 1480–1481 ja 1501–1503, ei toimunud mitte venelaste, vaid liivimaalaste poolt alustatuna – mõlemad muide Moskva peavaenlase Leedu survel, kellest ordu sellal juba ametlikult sõltus, ja mõlemal korral jätsid leedulased oma sõltlased rahumeeli hätta. Tagajärg oli samuti sama – maa ulatuslik laastamine ja rahu status quo alusel.

Ühtlasi toimusid siis esimesed Vene teenistuses olnud tatarlaste rüüsteretked Eesti alale (on siiski võimalik, et tatarlased olid kaasa löönud juba Jäälahingus). Viimase nimetatud sõja aegsest ordumeistrist Wolter von Plettenbergist kujundati suurmehe, suure preventiivsõja kangelasliku võitja kuvand, mis kinnistus arvatavasti tänu tema väga pikale ametiajale, ent on täiesti ekslik.

Plettenbergi kujutis tema hauaplaadil Foto: J.C. Brotze

Kahe sõja vahel annekteeris Moskoovia riikidevahelise piirivööndi ja nihutas oma tugipunktid otse piirile – pigem võiks siis juba seda preventiivse meetmena esitleda, kui me hiljem asetleidnut ei teaks. Plettenbergi hingele jääb ka Vana-Liivimaa konföderatsiooni mittereformimine, mittesekulariseerimine pärast seda, kui luterlik usupuhastus välguna sisse lõi, Saksa orduharu Ida-Preisimaal ilmalikuks hertsogkonnaks muudeti ja luterlus ka Liivimaa saksa elanikkonna seas võidule pääses. Katoliiklikud kiriklik-riiklikud struktuurid olid nüüd rohkem silmapete ja omakasu tagaajamise õigustus. Veerand sajandit hiljem tõi see kaasa kogu senise elukorralduse huku Liivi sõjas.

See on tõsi, et Plettenbergi sõlmitud rahu jäi kehtima pooleks sajandiks, kuid 16. sajandi esimesel poolel – erinevalt teisest – polnudki Moskoovia läänesuunal agressiivne, sel oli piisavalt tegemist oma sisevastuoludega ja allaneelatu äraseedimisega. See poolsajand sisaldas küll ka kaht viimast kodusõda – üks Saare-Lääne piiskopkonnas ja teine üleliivimaaline, mõlemal ususõja maik, kuid tavaks on rõhutada selle pika rahuaja erakordsust.

Sageli kujutatakse keskaega ja varauusaega alalise sõjaolukorrana – et oli üksikuid aastaid, kui kusagil parasjagu ei sõditud. Võtmesõna on siin «kusagil». Mitte tingimata siin. Sõjad olid pealegi enamasti vähese ulatuse ja intensiivsusega. Tavaline inimene kusagil Järva- või Saaremaal võis oma elu ka meie keskajal vabalt nii ära elada, et tal peale tasapisi tõusvate maksude sõjaga mingit isiklikku kokkupuudet polnud.

Ristiusustamise järel kujundati kogu siinne sõjandus- ja maakaitsesüsteem ümber. Osa ülikkonnast sai läänistusi, sulandus vasallkonda ja saksastus ajapikku. Vasallid kandsid oma läänide eest ratsateenistust: ise rüütlitena, pluss lisamehed vastavalt lääni suurusele.

Muidugi, ka varem ei laienenud maakaitsekohustus kaugeltki kõikidele meestele ega isegi mitte kõikidele vabadele meestele (oluline osa Muinas-Eesti elanikkonnast olid orjad, neid pidasid talupojad veel 15. sajandil), vaid ainult majandusüksuste – perede, talude – peadele, kellest enamik omakorda ei osalenud mitte sõjameestena, vaid maksumaksjaina. Kaugeltki iga mees polnud niisiis sõjamees.

Kuidas kujutab lugeja ette muinaseestlaste malevat: jala- või ratsavägi? Linnuste piiramine ja kaitsmine oli üks asi, kuid otsesed sõjakäigud kujutasid endast toona kiireid rüüsteretki. Ratsa muidugi. Kindlasti paljude, kuid enamasti väikeste, vaid haruharva suuremate kokkupõrgetega.

Viimaseid püüti vältida, sest need olid liiga riskantsed. Võitlesid eestlased tavaliselt jala, kuid malev liikus ikka hobustel. Kaugeltki mitte iga taluhobune ei kõlvanud sõjaks ja kaugeltki mitte igal talul polnud ratsutamiseks sobivaid hobuseid. Jutt käib härjarakendite ajastust. Ja kui ratsahobused enamasti siiski olemas olid, siis otseselt lahinguks sobis neist vaid osa – nii nagu sõjamehi, tuli ka lahinguhobuseid välja õpetada, alaliselt treenida, mitte muude töödega vaevata või rikkuda, ja vastavalt toita. Lahinguhobused vajasid söödaks suurel hulgal teravilja ja sagedast ümberrautamist. Ratsalahing nõudis ka sellist ratsavarustust, mida polnud hoopiski kõigil või mille kasutamiseks polnud vilumust.

Näiteks on Tartu piiskopkonna, ordule kuulunud eesti-latgali segaasustusega Atsele ja Pihkvamaa piirivööndisse (kus sõjateenistuskohuslasi muidugi rohkem kui sügaval «tagalas») jäänud Siksälä kalmistult välja kaevatud 13.–14. sajandi meestematustes surnutele kaasa pandud kirves ja oda, mõõgavööd ja vähemalt ühel korral rüütlimõõk – ning alati ainult parema jalakanna ümber rauast kannus. Paar-kolm sajandit hiljem kirjeldab kroonik Dionysius Fabricius eestlaste samasugust ratsutamisviisi. Ühe kannusega sai hobust küll kiiremale jooksule kannustada, kuid mitte juhtida teda keerukas ratsalahingus, käsitsivõitluses.

Maakaitses osalemist nõuti ka pärast vallutust. Näiteks Harjus-Virus nõuti pärast Taani alt ordu võimu alla minekut aastal 1347 läänivaldustest iga saja adramaa kohta vajadusel ühe sakslase ja kahe eestlasest sõjamehe väljapanemist üks kord aastas. Ratsa, ratsasõduri varustuses.

Tõsi, jutt oli väljapoole neid maakondi suunduvaist retkedest ja lisameestest – täiendusena niigi kantavale rüütliteenistusele. Järvamaalt, kus sõjalised koormised olid keskmisest suuremad (muud olid vastukaaluks madalamad), mõisu vähe ja ordul arvukalt eestlastest väikevasalle, on säilinud ärakiri dateerimata dokumendist, mis loetleb sõjalisi koormisi millalgi ajavahemikus 1288–1403: 32 vakuse (sadakonna majapidamisega maksustusüksus) peale tuli välja panna 433 sõjaratsut (kelle aastaringne ülalpidamine ei olnud odav lõbu), 98 voorihobust (võib-olla koos voorisulastega) ja 81 ratsasõdalast.

Vahel on väidetud, et koos nende 433 hobusega tuli välja panna ka ratsanikud, kuid see oleks absurdselt suur arv. Tollase madala tööviljakuse ja majanduslike võimaluste piiratuse juures oleks see alalise normina tähendanud elanikkonna enamikule kiiret näljasurma. Kui see aga mingi ime läbi ikkagi paika peaks, siis poleks vähemalt Järva puhul küll võimalik kuidagi rääkida eesti talurahva allasurutud olukorrast. Koloniaalsemast, rõhutumast kui näiteks Soomes või Rootsis. Sadakond ratsa- ja teist sama palju küüdimeest – see on palju usutavam ja enam-vähem maksimum.

Isegi Poola-Leedu interventsioonile vastuhakkamiseks korraldatud kõigi sõjajõudude üldmobilisatsiooni ajal Liivi sõja eelõhtul, palju jõukamal ja rahvarohkemal ajal, pani Järva foogt välja «vaid» 150 ratsanikku – orduvennad, vasallid, palgasõdurid, relvastatud talupojad. 1564. aasta Järva vakuraamatust teame, et sügisvakuse ajal jaotati talude vahel «sõjaväe ja meistri hobused» ning nende ülalpidamiseks vajalikud koormised. Liivi sõja ajast, 1570. aastast pärineb esimene eestlastest väeosa nimekiri üleüldse, just järvalased Paide garnisonis, kokku 48 meest umbes pooltest maakonna vakustest.

Maakaitse tervikuna rajanes meie keskajal eelkõige vasallide ratsateenistusel ja ordu sõjalisel võimekusel. See viimane käis tasapisi alla, sedamööda, kuidas sõda Leeduga kaotas viimase kristianiseerumise tõttu oma ideoloogilise õigustuse ja lõpuks 15. sajandil üldse alla jäädi, sisuliselt Poola-Leedu vasallideks muututi.

Hiljem lisandus reformatsioon, mis muutis katoliikliku ordu anakronismiks. Ordurüütlid ise läksid tasapisi uude usku üle, neljast viimasest ordumeistrist kolm olid salaluterlased.

Liivi sõja ajaks oli ordu muutunud paari-kolmesaja vanema- või keskealise, valdavalt administratiivülesannetega koormatud või lihtsalt elu nautiva härrasmehe klubiks, mil endal polnud enam mingit sõjalist jõudlust.

Lisaks oli sõjanduses toimunud suur murrang, püssirohi ja tulirelvad läbi murdnud, rüütliratsaväe asemel valitses lahinguvälju nüüd palgaline jalavägi. Ka talupoegadest abiväge vajati vähem, talurahva peamine ülesanne oli maksta nii korralisi kui erakorralisi makse, et oleks raha, mille eest palgata varasemast märksa suurem hulk väga kalleid palgasõdureid. Proffe amatööride asemel. Talurahval keelati Plettenbergi ajal isegi avalik relvakandmine. Liivi sõja katastroofilise käigu ja tohutute kulude tõttu vajati talupojasalku siiski peagi uuesti.

Narva vallutamine vene vägede poolt Liivi sõja algul 1558. aastal. Foto: Internet

Liivi sõda algas Liivimaa-sisese usutülina, millesse sekkusid naaberriigid, ja milles liivimaalaste ees seisis suutmatuse tõttu iseseisvalt hakkama saada ja Saksa-Rooma keisririigi (mille koosseisu Vana-Liivimaa kuulus) passiivuse tõttu valik kahe aadlidemokraatia (Taani ja Poola-Leedu) ja kahe despootia (Rootsi ja Moskoovia) vahel, kes kõik omavahel võitlesid või vähemalt konkureerisid.

Saksakeelsete liivimaalaste eelistused olid ja ilmnesidki eeltoodud järjekorras, ka ajalises mõttes, ning liivimaalased ise osalesid kõiges selles ajuti ka iseseisva jõuna, mille sõjaline väljund oli kohalik aadlimaakaitsevägi – mõisamehed, kellele ajalookirjutuses hilisemate võõrvõimude tellimusel nii Rootsi kui Vene ajal nõnda sant maine külge poogiti. Sest mõisamehed olid mõlema vastu visalt võidelnud; põhjusega, vaata just jutuks olnud eelistusi. Talupoegade eelistusi keegi muidugi ei küsinud, kuid objektiivselt võttes olnuks gradatsioon sama. Erandiks oli Tallinn, mille majanduslik tagamaa oli ka Rootsi võimu alune Lõuna-Soome.

Talupojasalkade tegevus oli Liivi sõja ajal väga ulatuslik, kuid sellest teatakse vähe. Vahel oli see talupoegade isetegevus, vahel suunasid seda võimud. Näiteks kui raad formeeris Tallinnas tuntud Ivo Schenkenbergi talupojalipkonna, siis Rootsi võimud Toompeal moodustasid neid veel teisigi.

Eriti Liivi sõja varasemas staadiumis kasutasid ka venelased eesti talupoegi ja omakaitsesalku oma huvides, küll luurajate, küll rüüstajate, küll voorisulastena, kindlasti ka Eesti ala teenismõisnike sõjaholoppidena, sest kust mujalt kui oma mõisast oli noil mehi võtta. Eestlasi on nimetatud isegi Polotski vallutamisel 1562 – loetelus «kaasanlased, astrahanlased, nogailased, sakslased, tšuhnaad, permilased ja teised», kes tormijooksus osalesid ja linna rüüstasid.

Vastavaid teateid ja venelaste teenistuses olnud talupoegadest luurajate, teejuhtide jne nimesid on teada ka sõja teisest poolest. Näiteks Viljandi kandi talupoeg nimega Ayleta Pulck, «lühike paks mees suure ninaga», olevat venelaste seas alul teejuhina suures lugupidamises olnud. Pulck kogunud palju talupoegi ja tsaar Ivan Julm olevat tahtnud neid kasutada garnisonides 1578 Võnnu all langenud streletside asemel. Veel 1579 kaebasid Virumaa taluperemehed, et kõik nende noored sulased olla (pärast Narva väga õnnetut piiramist rootslaste poolt) tatarlaste rüüstesalkade teenistusse astunud.

Sõja lõpuaastail algas eesti talupojasalkade hoogne tegevus Rootsi poolel, sest rootslased mitte ainult ei talunud talupojasalkade olemasolu ja tegusid, vaid ka formeerisid ja suunasid neid. Juhul muidugi, kui sellisele küsimusele – kelle poolt ollakse? – üldse vastata tuli. Peagi olid moskoviitide käes vaid kindlused, avamaad nende ümber kontrollisid sissid.

Kaotusi, sealhulgas suuri, sadade talumeeste mahatapmisega lõppenuid, oli muidugi kah, kuid sõjaõnne hilisemas pöördumises rootslaste kasuks oli talupojasalkade tegevusel palju suurem osa, kui on tavaks arvata. Nad piirasid Haapsalut, Koluveret, Lihulat, Laiuset, Rakveret, vallutasid ja põletasid Vana-Pärnu linnakese ning Paide, Tartu ja Rakvere eeslinnad, jäid võitjateks mitmes kokkupõrkes.

Talupojasalkade tegevuse argipäeva pole siiski põhjust idealiseerida, peamiselt rüüstati omasuguseid. Nii on 27. aprillil 1579 Tallinnas toimunud ülekuulamistel talupoeg nimega Immota Hans Andresson tunnistanud ühe ilmselt rootslaste ja venelaste valduste piirialadele tehtud rüüsteretke kohta nii: talupojad – 70 meest, nende hulgas ka tema –, kelle salga eesotsas olid Jürgen Hinn, Cassina Bendt, Cory Jaan ja Villicky Jürgen, rüüstasid täiesti möödunud reedel Pyrreküla ja võtsid kaasa sada karielajat, kolm hobust, riided, liha, vilja, jahu ja kõike, mida nad kätte said. Ühe talupoja, nimega Hayde Lull, naist haavasid nad kirvega raskesti ja ühe sulase peksid nad vigaseks ja pimedaks. Talupoegade vabaduskirjad (s.o kaitsekirjad Rootsi võimudelt selle kohta, et nad on Rootsi alamad; kindlasti olid paljudel küladel samasugused kaitsekirjad ka Vene vojevoodidelt) võttis Jürgen Hinn enese kätte ja rebis need katki, öeldes «mis küsin ma sarnastest kirjadest». Siis on tulnud neile tee peal vastu üks bojaari sulane nimega Vassily, kes ei osanud eesti keelt; selle on nad kinni võtnud ja vabastanud alles siis, kui nad on saanud ta käest viis rubla ja viis leisikat rukist.

Üks teine sissipealik, Vapper Hannus, koos kellegi Maidu, teise nimega Paülo Lull, ja Tõnisega tulnud 150 talupojaga Mäema külla ning võtnud jõuga ära seitse paari härgi ja kolm lehma (kusjuures ühe härja ostsid paljaksröövitud külamehed tagasi), neli saagi, ühe kirve ja ühe püssi.

Raske oleks sääraseid sündmusi pidada Rootsi-meelseiks või Vene võimuala talupoegade samasuguseid röövkäike Vene-meelseiks tegudeks, ehkki vastaspoole «majanduslikku baasi» kahtlemata õõnestati.

Toon veel ühe vähe teistsuguse näite selle kohta, kuidas talupojad ei koorinud mitte ainult omasuguseid, vaid ka härrasrahvast. 1576. aastal leppis Tallinna lossipealik kümne talupojaga Koluvere lossiläänist kokku, et need aitavad seda lossi üllatusrünnakuga venelastelt vallutada, mille eest neile maksti kümme marka ja pool tünni soola. Mõni aeg hiljem tulid talupojad Toompea lossi asja uuesti arutama, et endile ja veel viiele talumehele suuri privileege ja igaühele paar härga välja kaubelda. Neile anti siiski vaid veel viisteist marka ja pool tünni soola kamba peale. Selge, et Koluvere sellise ihnsuse juures sedakorda vallutamata jäi.

Eesti ala jagati Liivi sõjas Rootsi, Poola-Leedu ja Taani vahel, kes jätkasid peagi omavahelisi sõdu – enamasti Rootsi algatusel, kelle suurema eduni läks siiski esialgu veel aega. Ka venelased lõid vahetevahel kaasa. Keskaeg oli selja taha jäänud, maakaitseväe ja vastavalt vajadusele värvatava palgaväe asemele tulid alalised regulaararmeed.

Rootsi ehitas oma puruvaesusele vaatamata kiiresti üles tõhusa tsentraliseeritud halduse, maksustuse, riigiaparaadi ja relvajõud. Siinset aadlit oli tal endiselt vaja – eelkõige kaadriks, ohvitserideks –, kuid talupojasalku aina vähem.

Talurahvas pärisorjastati kohe, kui taas rahulikumad ajad saabusid, pandi omal sünnipärasel «erialal» usinamalt tööle ja suurendati siis järk-järgult koormisi. Talurahva pärisorjastamine oli baltisaksa aadlile ühtlasi omamoodi kaudne tasu ja lojaalsuse tagaja. Viimane oli oma erakordset sõjalist võimekust demonstreerinud juba Liivi sõjas (mõisamehed); nüüd kujunes see preisi junkrute laadseks sõdurikastiks, mis võttis Rootsi armee järk-järgult üle ja hakkas selle nägu kujundama.

Miks? Sest Rootsi ja Soome enda aadel oli väikesearvulisem, nõrgemate kultuurisidemete tõttu Saksamaaga harimatum, väiksemate militaarsete minevikukogemuste ja traditsioonide tõttu teenistuses saamatum. Mituteist baltlast tõusid Rootsi lippude all feldmarssaleiks, kuid neid jätkus kõikidesse auastmetesse. Näiteks langesid ainult ühesainsas, õnnetus Poltaava lahingus aastal 1709 Rootsi ohvitseridena 22 Wrangelit.

Rootsi 17. sajandi sõdurid Foto: Internet

Rootsi-Poola sõdades tegutsesid eesti talupojasalgad rohkem Poola-Leedu poolel, seal oli eestlasi juba varem värvatud väikesearvulisse alalisse sõjameestekihti (võbraanetsid, kasakad), kuid meie ajalookirjutajate traditsioonilise Rootsi-meelsuse tõttu on sellest kõigest vähe juttu olnud.

Ka Saaremaal osalesid «kuldsel Taani ajal» (kuldne võrreldes järgnenud Rootsi ajaga, mil maksud ja koormised kahekordistusid ja pärisorjus tuli, võrreldes ordu ja piiskoppide ajaga polnud kiita midagi) sõjategevuses rootslastega saarlased ise – mitte ainult ratsateenistuskohuslastest aadel ja kohapealt värvatud palgalised sõdurid, vaid ka sõja ajal kokku kutsutud talupoegadest maakaitseüksused. Taani aja lõpul oli viimaseid (lisaks Kuressaare garnisoni täienduseks ja mitmesugustele sõjaaegseile abitöödele värvatuile) kuus jala- ja kaks tragunikompaniid, kokku 800 meest, mis kolme-neljateisttuhandese elanikkonna juures tähendas tõsist pingutust ja oli võimalik vaid lühikeseks ajaks.

Suhteliselt võttes – töökäte oma põhitöölt äratõmbamise, sedakaudu näljaohu tõttu – oli see koorem raskem kui Esimese ja Teise maailmasõja aegsed üldmobilisatsioonid. Rootsi kokkuvõttes siiski võitis ja kohalik kaitse ehitati Eesti- ja Liivimaal kohaliku elavjõu asemel üles peamiselt Soome rügementidele, millest mõni oli siinmail garnisoniteenistuses aastakümneid jutti, paar-kolm inimpõlve. Eesti talupoegi hakati vähegi suuremal hulgal sõjaväkke võtma alles otse Põhjasõja eel.

Ka Põhjasõjas ei rajanenud Eesti- ja Liivimaa kaitse mitte paljukiidetud, 1701 loodud kohalikul maamiilitsal – sellest tuli õige sõjavägi alles teha ja see töö jäigi pooleli –, vaid Soome kolmas- ja neljas- jne -meeste rügementidel (uued väeosad, kuhu iga kolme-nelja-jne maapalgalise sõduri kohta võeti neid ülal pidavatelt taludegruppidelt, «roodudelt», lisamees).

Vanad, kogenumad rügemendid olid kuningas Karl XII peaarmee juures, kes nendega mööda Sarmaatia lagendikke ringi tuustis, vajudes mitmeks aastaks Poola-Leedu kodusõja sohu ning jättes oma riigi idaprovintsid kaitseta. Nende langemine oli seetõttu otsustatud, mingit reetmist pole selle tagant vaja otsida – hoopis sõge sõdurkuningas reetis Eesti- ja Liivimaa ning Soome.

Vene võimu alla langemise järel likvideeriti viimasedki kohalikud üksused, ka aadel vabastati ratsateenistusest (asendati rahamaksuga) ja üldse teenistuskohustusest. Nekruteiks hakati eestlasi võtma alles aastal 1797. Baltisaksa ohvitserikaadrit vajas Venemaa siiski vaid veidi vähem kui Rootsi ning ka lõpptulemus, generaliteedi tugev (balti)saksastumine oli sarnane, küll väiksem, kuid vähemalt suurusjärk sama. Ent Vene aeg on juba üks teine, omaette teema.