Urmas Sutrop: tegime kõik, et Renata Sõukand siia jääks

Kirjandusmuuseumi uus direktor Urmas Sutrop. Foto: Kalev Saar / Postimees

Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop esitab oma nägemuse konfliktist hiigeltoetuse saanud teadlasega. Lisaks kutsub ta vastaspoolt üles kompromissile.

Ajakirjandus on viimasel nädalal asunud kajastama teadusmaailma sündmusi, millest enamikul ja ka ajakirjanikel on väga ähmane arusaamine. Jutt on sellest, et Eesti Kirjandusmuuseumist vallandati teadur ja tema elukaaslasest assistent usalduse kaotuse tõttu.

Kajastuse aluseks on vallandatute laimavad sõnavõtud ja kirjutised. Pea peale on pööratud nii põhjus kui ka tagajärg.

Mulle on ette heidetud, miks ma telefonis ei nõustunud asju kommenteerima. Sellel on mitu põhjust. Esiteks ei tahtnud ma astuda sõnasõtta oma endiste töötajatega ja teiseks ei ole telefonis võimalik kommenteerida laimu, kui ei ole selge, mida peaks täpselt kommenteerima. Nüüd on mulle pilt selge ja on võimalik objektiivselt vastata laimavatele süüdistustele.

Kuidas olid asjalood tegelikult

Renata Sõukand on kindlasti andekas teadlane, keda olen kirjandusmuuseumis kõigi võimalustega ja südamest toetanud – leidnud tema tegevuste toetamiseks täiendavat raha.

Iga kord, kui Sõukand on tulnud minu juurde, et saada rahalist toetust artiklite ettevalmistamiseks, tõlkimiseks või toimetamiseks, on ta seda saanud. Ta on saanud toetust ka oma osakonnalt. Talle leiti asutuse nappidest vahenditest reisirahad, et osaleda projekti taotlemisega seotud koolitustel ja muudel üritustel.

Võin käsi südamel kinnitada, et nii mina kui ka kogu kirjandusmuuseumi pere on teinud kõik võimaliku, et kõigepealt Sõukand Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) noore teadlase grandi üldse saaks, ja seejärel teinud kõik vajalikud ettevalmistused grandi käivitamiseks.

Grandi raames oli ette nähtud, et lisaks selle juhile asub tööle veel kuus sisutöötajat ja poole kohaga projekti koordinaator. Kokku kaheksa inimest. Kokku oli lepitud, et nad asuvad tööle üle 70-ruutmeetrilisse moodsasse bürooruumi maja kõige uuemas osas. Millegipärast on Postimehes mulle sõnad suhu pandud, et üürigu nad ruum ise.

Mulle on ka omistatud väide, et Sõukand ei hakka raamatupidajast rohkem teenima. See on imelik väide, sest esiteks ei ole üheski riigiasutuses raamatupidajat ja teiseks oli grandi juhi palk grandi tingimustega ette antud. Täpselt seda raha (ja natuke rohkemgi) oleks Sõukand saama hakanud, mida ta ise taotles. Ja see summa ei olnud mitte väike.

Grandi ettevalmistamiseks võttis kirjandusmuuseum tööle andmekaitse spetsialisti, kuna seda nõudsid grandi tingimused. Grandi heaks töötas asutuse sekretär-infojuht nii töö ajal kui ka väljaspool seda. Kõik oli grandi käivitamiseks valmis, kui tuli nagu välk selgest taevast, et Sõukand soovib grandiga kirjandusmuuseumist lahkuda, millest ta mulle teatas 16. mail.

Terav kohtumine

Tagantjärele on selge, et grandi üleviimisega alustati juba ammu. Sõukand lükkas kooskõlastatult ERC koordinaatoriga korduvalt edasi grandi algust, ei avaldanud ERC kodulehel rahvusvahelist konkursikuulutust oma projekti töötajate leidmiseks. Andis vastuolulist informatsiooni seoses doktorikooliga, mille liikmeks pidid projekti võetavad doktorandid astuma.

Samas mulle kinnitati doktorikoolist, et kõik on korras ja doktorandid võib vastu võtta.

Samuti jagasime Sõukandiga ära projekti üldkululõivu nii, et kolmveerand läheb tagasi tema projektile, 13 protsenti folkloristika osakonnale ja 12 protsenti asutusele. Kõigile projektis osalejatele oli plaanis osta asutusele jäänud raha eest uued arvutid.

Nimetatud 16. mai kohtumisel osales neli inimest. Teravaks läksid kõik osapooled, aga minu sõnum oli selge: sellist paradiisi nagu neil siin, ei saa neil enam kusagil olema, kus nad saavad töötada ainult kodus ja hooldada oma kolme last.

Ütlesin ka seda, et neist võivad niimoodi välismaal saada ümmargused nullid ja nad mõtelgu siiski enne, kui nad siinsest paradiisist ära lähevad. Rõhutasin kohtumise lõppedes, et minul ei ole nende vastu midagi, mõtelgu järele ja nad võiksid ikka siia jääda. Nad ei öelnud kohtumisel, kuhu nad minna kavatsevad, ega seda, et nad kindlasti ära lähevad.

Täieliku šokina tuli meile järgmisel päeval (17. mail) kaks teadet Brüsselist, et on alustatud Sõukandi projekti üleviimine Genti ülikooli ja peatatud on projekti väljamaksed kirjandusmuuseumile. Samuti informatsioon selle kohta, missuguseid dokumente kirjandusmuuseum peab selleks täitma.

Asja uurides sain teada, et ERC projekti koordinaator Brüsselis saab saata sellise kirja projekti üleviimise kohta alles siis, kui see on neile teada vähemalt kuu aega. Ülikoolides võtab asjaajamine palju kauem aega. Need asjad ei käi nii, et 16. mail keegi teatab koordinaatorile soovist projekt Eestist Belgiasse viia ning järgmisel päeval teatab projekti koordinaator projekti üleviimisest.

Võtame sammu tagasi

Kõik see viis selleni, et järgmisel kohtumisel 22. mail, mis ei viinud mitte kuhugi, kirjutasin digitaalselt alla nende vallandamise käskkirjale, mille tegin neile ka kohe teatavaks.

Kuna selline juhtum oli esmakordne, ei ajanud kirjandusmuuseum asju päris korrektselt ning personalijuht oli ette valmistanud ainult töötajate töölt vabastamise käskkirja ja selle selgitava lisa, kus olid loetletud põhjused, miks nad usalduse kaotasid.

Samas jättis ta ette valmistamata töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mis esitati alles järgmisel päeval. Kümme minutit pärast vallandamise käskkirja teatavaks tegemist esitasid Sõukand ja Kalle juba varem ettevalmistatud ja digiallkirjastatud lahkumisavaldused, mille nad saatsid nii mulle, asutuse üldlisti kui ka haridus- ja teadusministeeriumisse.

Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks Sõukand ja tema elukaaslasest assistent Raivo Kalle otsustasid Eesti tolmu jalgadelt pühkida sellisel viisil vale ja laimuga.

Ainus asi, millega ma Sõukandile vastu ei saanud tulla, oli see, et ta arvas, et kuna ta on saanud Euroopa noore teadlase grandi, tuleb ta valida juhtivteaduriks.

Selgitasin talle, et seadus ei võimalda seda teha, selleks peab enne kümme aastat töötama vanemteadurina ja täitma teatud nõuded.

Selle peale arvas ta, et teda tuleks siis valida vähemalt uurija-professoriks. Ka selle kohta selgitasin, et ka see ei ole võimalik. Uurija-professori valimised korraldab vastavalt seadusele teaduste akadeemia, kus on samuti nõue, et enne peab 10 aastat vanemteadur olema.

Kinnitasin Sõukandile, et järgmisel teadusnõukogu koosolekul valime ta vanemteaduriks etnobotaanika erialal ning Kalle etnobotaanika nooremteaduriks.

Lisaks lubasin Sõukandile, et ta võib maksta üldkulust tagasi saadava summa täiendavalt projektis ettenähtule oma palgaks. Tegime kõik, mis võimalik, et talendid siia jääksid ja siin end hästi tunneksid.

Mul on väga kahju, et nad asutuse ees usalduse kaotasid ning laimuga oma ammu plaanitud lahkumist põhjendama hakkasid. Kirjandusmuuseum ei taha kujunenud olukorras Sõukandist ja Kallest lahkuda vaenlastena ning töövaidluses oleme valmis vastu võtma ministeeriumi vahendatud kompromissettepaneku, mille puhul kumbki pool astub sammu tagasi.

Kirjandusmuuseum võtab tagasi erakorralise vallandamise käskkirja, Sõukand ja Kalle võtavad tagasi oma lahkumisavaldused ning tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ministeeriumi vahendatud tingimustel.