Raivo Vetik: eestlased ja eestivenelased on lõimumise põhiküsimustes üksmeelsed

Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringute eesmärk on välja selgitada, mis on eestlastel ja eestivenelastel ühist või erinevat ning kuidas seda tõlgendada. Sel kevadel tehtud ja järjekorras juba seitsmenda integratsiooni monitooringu peamine järeldus on, et Eesti riikluse põhiküsimustes on ühisosa suur. See aga ei välista lahkarvamusi vähemolulistes asjades, kirjutab TLÜ võrdleva poliitika professor Raivo Vetik.

Lõimumispoliitikas eristatakse kolme suurt valdkonda (majandus, poliitika ja kultuur), milles on suur hulk mõõdikuid. Riigiidentiteedi mõõdik on valdkondadeülene näitaja, mis annab Eesti ühiskonna lõimumise edukusele kokkuvõtliku hinnangu.

Riigiidentiteedi mõiste sisustamine sõltub sellest, kas lõimumist nähakse ühesuunalise või kahesuunalise protsessina ehk kas lõimumisse panustamist eeldatakse ainult vähemuse esindajatelt või nõuab see midagi ka eestlastelt endilt. Eesti riigi lõimumispoliitika lähtub just viimasest käsitlusest. Lõimumise sisu on kahe poole vastastikune kohanemine, mille tulemusena võib rääkida Eesti rahvast kui tervikust, mis on midagi enamat kui seda moodustavad rahvusrühmad.

Mõni aasta tagasi pakkus tollane õiguskantsler Indrek Teder ühiskonna lõimumiseks välja saksa filosoofi Habermasi vaimus põhiseaduspatriotismi idee: «Eesti riigimõtlemine ja filosoofia vajavad justkui uue käigu sisselülitamist. Tinglikult võiks seda käiguvahetust nimetada sujuvaks üleminekuks rahvuskeskselt riigimõtlemiselt kodanikukesksele riigimõtlemisele.»

Põhiseaduspatriotismi idee nõrkus on selles, et peab rahvusriiklust vähem tähtsaks kui kodanikuriiklust. Lõimumismonitooringu koostanud teadlased ja analüütikud eeldavad, et rahvusriikluse ja kodanikuriikluse põhimõtted on võrdselt tähtsad, sest samastumine riigiga eeldab ka emotsionaalset seost. Kuna rahvusriikluse ja kodanikuriikluse põhimõtted on võrdselt tähtsad, kuid teineteisega osaliselt vastuolus, eeldab edukas lõimumine selle vastuoluga elamise oskust.

Öeldust tulenevalt mõõtsime integratsiooni monitooringus vastajate riigiidentiteeti nende kahe nimetatud riikluse elemendi toetamise kaudu. Venekeelsete inimeste puhul esitasime kolm küsimust Eesti kui rahvusriigi põhimõtete toetamise kohta, eestlaste puhul aga Eesti kui kodanikuriigi põhimõtete toetamise kohta.

Sellise eristamise põhjus tuleneb asjaolust, et eestlase käest ei ole ju mõtet küsida, kas sinimustvalge lipp on tema jaoks tähtis. Sellega nõustutakse uuringute järgi peaaegu sajaprotsendiliselt, järelikult on see meile emapiimaga kaasa antud. Teiselt poolt ei ole eestivenelase käest mõtet küsida, kas tema arvates on vähemuse kaasamine Eesti riigi juhtimisse Eestile kasulik. Ilmselgelt nõustub ta sellega, sest peab vähemusi võrdväärseks osaks Eestist.

Riigiidentiteedi mõõtmiseks esitatud kolmele väitele antud vastuste põhjal moodustati nii eestivenelaste kui ka eestlaste puhul eraldi summaindeksid, mis mõõdavad nende riigiidentiteedi tugevust ühe tervikliku näitaja kaudu. Tulemustest selgub, et valdav osa (umbes 80%) nii eestlastest kui ka eestivenelastest on tugeva või keskmise tugevusega riigiidentiteedi kandjad (vt joonis). Seega, põhiküsimustes, mis on paika pandud meie põhiseaduses, oleme ühel pildil.

Riigiidentiteedi võrdlus 2015–2017. Eestivenelaste riigiidentiteeti mõõdeti monitooringus hinnangutena järgmistele väidetele: «Tunnen uhkust, nähes lehvimas Eesti lippu», «Eesti riik kaitseb minu õigusi ja pakub avalikke hüvesid» ning «Kui mõtlete endast kui oma rahvuse esindajast ja Eestimaa rahva esindajast, siis kelle hulka kuuluvaks Te end peate?». Eestlaste riigiidentiteeti mõõdeti hinnangutena järgmistele väidetele: «Mitte-eestlaste kaasamine Eesti riigi juhtimisse on Eestile kasulik», «Mitte-eestaste arvamusi tuleks paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on tähtis osa Eesti ühiskonnast» ning «Kui Te mõtlete endast kui oma rahvuse esindajast ja Eestimaa rahva esindajast, siis kelle hulka kuuluvaks Te end peate?». Foto: Raivo Vetik

Esmapilgul võib mõjuda ootamatuna, et tugeva riigiidentiteedi kandjaid on eestivenelaste seas rohkem kui eestlaste hulgas. Meie lähenemise seisukohalt ei ole selles aga midagi imelikku, sest Eesti riigiidentiteet on siin mõtestatud eestlaste puhul kodanikuriikluse ja eestivenelaste puhul rahvusriikluse põhimõtete toetamise kaudu.

Selline analüüs põhineb kahel omavahel seotud eeldusel: esiteks, Eesti riik on olemuselt rahvusriik, mitte kosmopoliitiline või multikultuuriline riik. Teiseks, Eesti riik on olemuselt kodanike riik, mitte etniline riik. Seega ei ole Eesti riik ainult ühe etnilise grupi omand, mis võiks õigustada ootust, et enamusrühma riigiidentiteet peaks vähemusrühma omast tingimata tugevam olema.

Eesti riik on kõigi oma kodanike omand, kuid eri rahvustest kodanikud võivad oma kultuurilisest ja ajaloolisest taustast lähtuvalt näha hulka ühiskonna nähtusi erinevalt. Siin võib välja tuua kaks põhilist seaduspärasust.

Esimene seondub ühiskonna mitmekultuurilise tajumisega. Viimastel kuudel arutatakse palju selle üle, kas Eesti laulupeol võiksid kõlada ka venekeelsed laulud. Meie ankeedis esitati vastajatele järgmine väide: «Laulupeol võiksid kõlada ka venekeelsed laulud, sest venekeelne elanikkond moodustab kolmandiku Eesti elanikkonnast.» Analüüs näitab, et selle väitega nõustub üle poole eestivenelastest ja kuuendik eestlastest.

Meie tõlgendus on, et sellise erinevuse üle ei ole mingit mõtet ei ühel ega teisel poolel häirekella lüüa. See, et paljudel eestlastel tuleb laulupeo kõige erilisematel hetkedel pisar silma, ei ole miski, mida tuleks häbeneda. Samas, Eesti kodanikuna tekib meil paratamatult küsimus, kuidas kujundada rahvusteülest Eesti rahvast, millel Eesti riiklus iseseisvusmanifesti järgi põhineb? Eriti oluline on see küsimus eestivenelastele.

Meie põhisõnum on lihtne: igal inimesel võib olla mitu identiteeti ning erimeelsused ja ühisosa otsimine nende vahel nii inimese sees kui ka inimeste ja gruppide vahel on möödapääsmatud.

Teine näide illustreerib, et ka rahvustevahelise sotsiaalse (eba)võrdsusega seotud teemade tajumine on kahe rühma puhul väga erinev. Ametliku statistika järgi on eestivenelaste palgad madalamad ja tööpuudus suurem kui eestlastel. Lõimumismonitooringu põhjal tajub kaks kolmandikku venekeelsetest vastajatest sissetulekutes ja materiaalses heaolus rahvustevahelist ebavõrdsust. Eestlastest tajub seda aga kolmandik vastajatest.

Ilmselt tuleks hoiduda niisuguste erinevuste lihtsustavast tõlgendamisest, nähes nende taga ainult eelarvamusi, vähest informeeritust või tahtlikku moonutamist. Pigem tuleks siin näha enamuse ja vähemuse kui rühmade sotsiaalse positsiooni erinevust ühiskonnas ning sellest tulenevaid erinevaid huvisid. Inimestel on tendents tajuda sotsiaalseid nähtusi lähtuvalt oma sotsiaalsest positsioonist ja selle kaudu defineeritud väärtustest. Tegemist on sotsiaalse seaduspärasusega, mida riigi infokampaaniad ei mõjuta.

Erimeelsused demokraatlikus ühiskonnas on loomulikud, need on olemas nii rahvuste vahel kui ka rahvuste sees. Laiemas sotsioloogilises plaanis on arvamuste erinevused hädavajalikud, sest aitavad ühiskonnal kohaneda muutuvate oludega ja uueneda. Seni kuni Eesti riigi põhialuste suhtes valitseb üksmeel, ei ole mõtet erinevusi teiste küsimuste puhul, mis sinna ei kuulu, üle tähtsustada.

Poliitiline tants 9. mai ja paari muu tähtpäeva ümber on näide sellisest üledramatiseerimisest. Olga Ivanova kohtub oma valijatega pronkssõduri juures ja Martin Helme teeb seda tõrvikurongkäigus. Eerik-Niiles Kross kleebib Oudekki Loonele külge Kremli käsilase sildi ja viimane virutab vastu natsi sildiga. Need tegelased täidavad poliitilisel laval eri rolle, nende töö ongi poliitilistes vaidlustes üksteisega mitte nõustuda. Kindlasti on meil olemas sõnavabadus. Kuid poliitilise vastandumisega hoogu sattudes ja üle võlli lennates mürgitatakse Eesti vaimset ja moraalset komberuumi.

Eduka lõimumise eeldus sisaldub president Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõnes: «Mitte kõike seda, mida me oma komberuumis ei soovi näha, ei saa me ära keelata. Ka sellega hävitaksime lõpuks omaenda vabadused. Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks. See ei peakski olema meie eesmärk. Niimoodi hävitaksime eestluse.»

*Integratsiooni monitooring 2017 on kultuuriministeeriumi tellitud ja koostöös Balti Uuringute Instituudi (IBS), Poliitikauuringute Keskuse Praxis, TÜ ja TLÜ ekspertidega valminud Eesti ühiskonna lõimumist käsitlev uuring. Uuringutulemused on täismahus kättesaadavad aadressil www.kul.ee/et/EIM2017