Üksjagu ebamugav on täiskasvanueas tagantjärele oma kooliaega, ent ka mõningaid töökogemusi analüüsides avastada, et oled seisnud vähem või rohkem keset kiusuolukordi, mõnikord kiusamise jätkumist oma käitumisega isegi võimestades.
Eriti suurt tuska tekitas mõni aasta tagasi Kiusamisvaba Kooli sihtasutuses vabatahtlikuna alustades ning esimest korda kiusamisele ja võimalikele lahendustele tõsisemalt mõeldes arusaamine, et kiusamine võib jääda ka täiskasvanuelu igapäeva osaks.
Nii nagu laste puhul peitub kiusamise vähendamise võti selles, kas kõrvalseisjad astuvad vahele või lasevad olukordadel jätkuda, mängib ka suurte inimeste maailmas rolli see, kas täiskasvanul on julgust kollektiivi grupisurvele ja oma positsiooni halvenemise hirmule mitte alluda ning näiteks süstemaatiliselt tõrjutud kolleegiga siiski suhelda ja talle toeks olla.
Sellest, kas keegi sekkub või lubatakse kiusamisel vaikimisi jätkuda, sõltub, kas ohver suudab (õppe)tööd teha või kaotab peagi igasuguse motivatsiooni panustada, koolis või tööl käia; kas inimene on rõõmsameelne, suhtlusele avatud ja vaimselt terve kaaslane või langeb ta sõbraliku kontakti puudusest ja pideva(st) nokkimise hirmust ärevushäirete, stressi, lausa depressiooni küüsi, mis omakorda võib viia ja on inimesi, sh lapsi ka viinud selleni, et endalt elu võetakse.
Eesti kooliõpilaste kiusunäitajad on kurvad: nii on erinevate rahvusvaheliste uuringute järgi võimalik tõdeda, et umbes iga viies, kohati ka iga neljas laps kannatab kiusamise all.
Sealjuures ei peeta kiusamiseks sugugi ühekordseid tülisid, konflikte või isegi kaklusi, vaid kiusamist mõistetakse kui korduvat ja tahtlikku suulist, füüsilist, kaudset või virtuaalset agressiooni inimese vastu, kellel on mingil põhjusel end raske nendes olukordades kaitsta.