Karmo Tüür: Montenegro liitumine NATOga on sümboolse väärtusega

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Mõni päev tagasi suurenes NATO liikmesriikide arv, uueks liikmeks astus Montenegro. Alliansi kui terviku seisukohalt on tegu küll väikese, kuid väga mitmes mõttes tugevalt positiivse ja sümboolse sündmusega, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Ilmselgelt pole Eestistki kolm korda väiksema territooriumi, kaks korda napima rahvastiku ja 2,5 korda väiksema armeega Montenegro mingi kolossaalne panus NATO kollektiivsesse kaitse- ja heidutusvõimekusse. Aga siin saab välja tuua vähemalt kolm olulist momenti, miks kogu julgeoleku-poliitika kogukonnal tasub sel puhul klaase tõsta.

Kolm positiivset momenti

Esiteks tõestas see liitumine, et lääne klubid on siiani atraktiivsed üha uute riikide ja rahvaste jaoks. Montenegro jaoks on NATOga liitumine üks samm eurointegratsiooni teel, järgmiseks soovitakse taotleda Euroopa Liidu liikmestaatust.

Teiseks vähendab Montenegro liitumine üldist konfliktiohtu Balkanil – piirkonnas, mille plahvatusohtlikkus on leidnud korduvat ja verist kinnitust.

Kolmandaks tõestas see samm Montenegro enda võimekust ajada oma riiklikest huvidest lähtuvat poliitikat, vaatamata pidevale ja korduvale mõjutustegevusele nii naabruses oleva Serbia kui viimase selja taga oleva Venemaa poolt.

Venemaa vastureaktsioon

Loomulikult avaldab Kreml valjuhäälset protesti toimuva vastu, viidates mütoloogilisele leppele, mille kohaselt olla keegi lubanud Moskvale, et lääne klubid lõpetavad uute liikmete vastuvõtmise.

«Sanitaarsetel kaalutlustel» Montenegro veinide Venemaale sisseveo lõpetamine on kindlasti selle mägise riigi jaoks ebamugav, kuid siiski väheoluline samm. Venemaa osakaal Montenegro väliskaubanduses on umbes üks protsent ning enamasti koosneski sellestsamast veinist (tagurpidi Venemaal veeti sisse põhiliselt alumiiniumit).

Sissesõidukeeld Moskvasse nende jaoks, kes aitasid kaasa NATOga liitumisele kõlab seda töntsakama sammuna, sest justnimelt need pooldajad sõitsid kõige vähem Venemaale. Loomulikult jääb alles võimalus, et Venemaa proovib korraldada mingit provokatsiooni, karistamaks allumatut väikeriiki, kuid nende katsete vastu õpitakse järjest paremini tegutsema

Ja lõpetuseks üks soovitus kõigile, kes asjast kirjutavad ja räägivad. Kasutades väljendit «NATO laienemine» toetame nende jõudude retoorikat, kes räägivad NATOst kui ohust, mis vallutab üha uusi alasid. Mõistlikum ja ka sisuliselt korrektsem on kõnelda uute liikmete liitumisest klubiga, kas pole?