Ahto Lobjakas: Theresa May mängis poliitilise karjääri rusudesse

Peaminister Theresa May. Foto: TOBY MELVILLE/Reuters/Scanpix

Theresa May läheb ajalukku järjekordse Briti poliitika ekstsentrikuna. Ta korraldas ennetähtaegsed valimised parlamendiga, kus tal oli absoluutne enamus – lootuses, et küll küllale liiga ei tee ja ehk hävib niigi lekkiv Tööpartei boonusena kogu ettevõtmises. Tulemuseks oli Pyrrhose võit: May küll võitis valimised, ent kaotas enamuse. Tema poliitiline karjäär on rusudes, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Mayl on lõpu lõhn juures ja Briti ülimalt konkurentsitihedas poliitilises kultuuris on see fataalne. Isegi kui ta kohe tagasi ei astu, ei luba konservatiivne partei tal järgmistele valimistele juhina minna. Tooride erakond on «absoluutne monarhia, mida juhivad kuningatapjad» – nii säutsus pärast tulemuste teatavakssaamist üks endine minister sotsiaalmeedias. Mida ta silmas pidas, on see, et pigem varem kui hiljem esitab järgmine tooripretendent Mayle väljakutse. 

Asjaolul, et May läheb Briti ajalukku järjekordse mängurina, on kahjuks palju laiem mõju. Kui David Cameroni otsus panna Euroopa Liidu liikmesus referendumile oli rumal, oli see tõlgendatav sunnitud gambiidina. Tooride partei euroskeptikud ähvardasid ta muidu lõhki rebida. Kuigi jääb faktiks, et enamik Cameroni loomulikke liitlasi Euroopas ja maailmas oleks eelistanud sellist varianti Euroopa lõhkirebimise ohule.

May käigus sundi polnud, tegemist oli küünilise kalkulatsiooniga. Pilk Jeremy Corbyni «juhitud» Tööparteile, mille liider on avatud sõjas omaenda parlamendifraktsiooniga, provotseeris vea. Millega May ei arvestanud, oli tema enda massiivne ebapopulaarsus. Brexit, kuigi aktsepteeritud reaalsus, paljastas ühtlasi konservatiivide peataoleku.

Lootus põhjaiirlastele

May tõusis juhiks vaid aasta eest, taganttulijana, tal polnud mingit reaalset pistmist praeguse olukorrani viinud sammudega. Pigem vastupidi, enne referendumit toetas ta ELi jäämist. Kolm järjestikust terrorirünnakut meenutasid samuti, et May oli Cameroni valitsuses kuus aastat siseminister. Põhimõtteliselt paljastas May valijale oma erakonna pehme kõhualuse, lootes kõige paremat.

Isegi kui ta jääb ajutiselt võimule, ootab teda üks halvemaid stsenaariume pärast Briti valimisi: tuleb moodustada kas koalitsioon või n-ö kaalukeeleta parlament laiali saata ja uued valimised korraldada. Koalitsioon on absoluutsele enamusele pretendeeriva suurpartei jaoks alanduste rada, kuid mitte ainult neile. Eelmise tooride-liberaalide koalitsiooni asepeaminister, liberaaldemokraat Nick Clegg kaotas oma koha nendel valimistel Tööpartei esindajale.

Seekord peavad toorid ilmselt lootma Põhja-Iirimaa unionistidele, kes on pehmelt öeldes reaktsioonilised. Laiemas Euroopa kontekstis oleks tegemist intrigeeriva olukorraga, kus niigi Suurbritannia valikuid tasamisi dikteeriv Iiri probleem võib järsku fookusesse tõusta. Iirimaa rahuprotsess sõltub otseselt sellest, kuivõrd suudab Põhja-Iirimaa jääda mingilgi moel osaks EList.

Üks väike paradoks paistab samas asjaolust, et toorid võitsid kohti juurde Šotimaal, nõrgendades sealset iseseisvusparteid. Kuivõrd see aga midagi Londonile lihtsamaks teeb, on raske öelda.

Tudisev koalitsioon

Suurbritannia partnerid võivad arvestada ettenähtavas tulevikus väga introspektiivse partneriga. Valitsus tuleb nõrk ja pühendatud sisepoliitikale. Brexiti vaatepunktist tähendab see ühelt poolt probleemi.

Karmi Brexiti mõttega leppinud ELil tuleb nüüd taanduda ooterežiimi ning arvestada, et kokkulepped komplitseerusid just mitmekordselt. Asja ei paranda see, et tudiseva koalitsioonivalitsuse liider võib endale lubada veel vähem manööverdusruumi kui Theresa May enne 8. juunit.

Briti introspektsioon jätab kontinendil lahtisemad käed Saksamaale ja Prantsusmaale, mis keerab omakorda veel ühe vindi peale Eesti välispoliitikale. Liustikulises poolliikumatuses vegeteerima harjunud kolmnurk Kadriorg-välisministeerium-kaitseministeerium peab endale kiirelt kasvatama tarkade valikute tegemise võime. Lennart Meri loovimisoskus läheb taas hinda, mitte üksnes hea välispoliitika pandina, vaid hädavajalikkusena. Trump ühel pool, britid keskel ja Merkel teisel pool tekitavad üha rohkem hetki, mille kõik komponendid pole ühildatavad.

Britid jäävad Eestile oluliseks tänu sellele, et neile tugineb NATO pataljon Tapal. Praegustes oludes paistavad stabiilsed ja jätkusuutlikud lahendused olevat midagi, mida on üha enam mõtet otsida Berliini (ja Põhjala) poolt. 

Corbyni meeleheide

Ääremärkusena mõni sõna Jeremy Corbynist. Vasakpoolse marginaali suhteline valimisedu ilmestab palju enam tooride katastroofi kui Tööpartei tugevust.

Corbyni desperaadolik minek valimistele meenutas 1983. aastat, mil Tööpartei oli ka väga vasakul ning selle programmi – mille põhiosad moodustasid natsionaliseerimised pluss ühepoolse tuumarelvast loobumise kava – kirjeldati «ajaloo pikima enesetapukirjana».

Pooleldigi mõistlik, valitsemisvõimeline Corbyn oleks tänased toorid eilsetel valimistel hävitanud. Kui nalja teha, siis vaikne ja viisakas John Major — kes võitis Margaret Thatcheri järglasena kõigi lootuste vastu valimised tooride juhina — oleks Tööparteile need valimised võitnud. Sest üht Corbyn näitas: üha vähem usub eriti noor valija establishment’i dikteerivat juttu ja nägu, üha rohkem maksab juhi isikliku vahetu suhtlemise võime valijaga — inglise common human decency, inimlikkus.